Gustav Adolph Oldekop

Gustav Adolph Oldekop (2. XII / 21. XI 1755 – 8. V / 26. IV 1838) oli baltisaksa literaat, lõunaeestikeelne luuletaja ning esimese eesti ajalehe asutaja.

Sündis Haapsalus linnakooli rektori pojana. Õppis Tallinna toomkoolis ning 1774-1780 Halle ülikoolis. Sooritas 1780 Riias teoloogiakandidaadi eksami. Töötas pastorina Põlvas 1781-1820. Pärast esimese abikaasa surma 1804 hakkas koos elama kirikumõisa majapidajanna ning oma emata jäänud laste eestlasest hoidjaga, kellega ilmselt sai praktiseerida Tartu murret. Oldekop abiellus temaga 1820, kuid pidi rangelt seisuslikul Liivimaal eestlannaga abiellumise tõttu pastorikohast loobuma ning pärast sakslaste ja kirikuringkondade põlu alla sattumist lahkus Põlvast samal aastal. Kolis seejärel oma suure perega (kahest abielust 18 last, teistel andmetel 19) Tartusse, kus majanduslik kitsikus süvenes.

Tartus tegutses Oldekop tõlkijana, tõlkides muu hulgas lõunaeesti keelde 1819. aasta Liivimaa talurahvaseaduse, mis kaotas pärisorjuse. Omas kohati tihedaid ja poleemilisi suhteid põhjaeesti keele pooldaja O. W. Masinguga. Oldekop mugandas saksa keelest ka valgustusliku sisuga loodusloolise raamatu “Mötlemisse Jummala teggude päle” (1822), mis oli mõeldud kasutamiseks õpikuna talurahvakoolides. Kirjatööga ei toitnud Oldekop perekonda ära, pere elatus muu hulgas tudengite majutamisest ja lõunate müügist. Oldekop suri Tartus, kuid maeti tema soovil Põlva kalmistule.

Oldekop koostas kaheksa lõunaeestikeelse Eesti-Ma Rahwa Kalendri (hilisema nimega Tarto-Ma Rahwa Kalender) numbrit – alates esimesest numbrist 1796 ja lõpetades 1833. aasta kalendriga. Oldekop on eesti kultuuris eeskätt tuntud esimese eestikeelse ajalehe Tarto maa rahwa Näddali-Leht asutaja ning toimetajana. Seda lehte andis Oldekop välja koos oma esimese naise venna, Kanepi pastori Johann Philipp von Rothiga, kes oli aktiivne rahvahariduse edendaja ning nii Liivi- kui Eestimaa esimese kihelkonnakooli asutaja Kanepis, ja viimase pojaga, hilisema Tartu Ülikooli eesti keele lektori Georg Philipp August von Rothiga. Lõunaeestikeelset Tarto maa rahwa Näddali-Lehte ilmus 1806-1807 üle 40 numbri, kuni see tsaarivõimude käsul suleti talupoegadele sobimatu lugemismaterjali avaldamise pärast (lehes ilmus palju välispoliitilisi sõnumeid). Ajalehte on nimetatud ka maailma üheks esimeseks regulaarselt ilmuvaks talurahvaleheks.

Esimeses Eesti-Ma Rahwa Kalendri numbris ilmus ka esimene teadaolev Oldekopi eestikeelne luuletõlge; 1796. aasta kalender ent ei ole säilinud. Esimene säilinud Oldekopi luuletus on Vene tsaar Aleksander I-le pühendatud „Ütte vanna moistlikko maa mihhe laul. Keisrille“ Tarto maa rahwa Näddali-Lehe esimeses numbris 1806. See luuletus aga ilmus anonüümsena nagu mitmed teisedki Oldekopi luuletused, nende hulgas ka ilmselt tema tuntum luuletus “Poisikesse rõõm talwe perrast”. Oldekopi enda nime all ilmus tema eluajal ainult neli luuletust J. H. Rosenplänteri ajakirja Beiträge 16. numbris (1823). 1965. aastal näitas kirjandusteadlane Aarne Vinkel, et Oldekopile võib omistada veel mitmed anonüümsed ja hiljem võõra nime all ilmunud luuletused. Oldekopi kõik teadaolevad luuletused ilmusid esmakordselt trükist alles 1985. aastal koondkogus „Suve õdang“, mis sisaldab 19 algupärast ja 22 tõlkelist luuletust, lisaks 7 oletatavasti Oldekopi sulest pärinevat luuletust. Oldekopi marginaliseerumisele murdeluuletajaks võis kaasa aidata ka lõunaeesti keele kahanev positsioon eesti kultuuris. 19. sajandi alguses ei olnud veel kindel põhjaeesti keele võit eesti kirjakeele alusena. Üheks tuntumaks tartu keele entusiastiks oli just Oldekopi naisevend Johann Philipp von Roth.

Oldekop oli esimesi eesti ilmaliku luule järjekindlaid viljelejaid. Tema luuletused olid enamasti mõeldud laulmiseks koolitunnis (neid lauldigi J. P. von Rothi asutatud Kanepi kihelkonnakoolis) ning kirjeldavad rõõmsas toonis põllutööd, taluelu, loodust. Oldekopi stiil oli ladus, tekstid on sageli humoorikad. Tema eesti keele oskus oli palju parem kui teistel baltisaksa luuletajatel.

S. V.

Raamatud eesti keeles

Mötlemisse Jummala teggude päle. Saksa kelest om omma mele perra ümberkirjotanu G. A. Oldekop, kirriko oppetaja. Tartu, 1822, 130 lk.
Suve õdang. Ette valmistanud Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat, 1985, 135 lk.
Tarto maa rahwa näddali-lehe säilinud numbrid. koostanud Tõnu Tannberg. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv; Kirjandusmuuseum, 1998, 40 lk. [Kättesaadav: http://www.digar.ee/id/nlib-digar:280680.]
Poisikese rõõm talve üle. Kujundanud Maara Vint, toimetaja Peeter Ilus, tõlge põhjaeesti kirjakeelde: Peeter Ilus ja Karl Pajusalu. Tallinn: Kirjastus Penikoorem, 2022, 27 lk.
Poisikese talverõõm. Kujundanud Maara Vint, toimetaja Peeter Ilus, tõlge tartu kirjakeelde: Karl Pajusalu ja Sulev Iva. Pärnu: Penikoorem, 2023, 27 lk.