Jaan Lõo

Jaan Lõo (6.II 1872 – 18.II 1939) oli luuletaja, elukutselt jurist. Temalt ilmus ainult üks luulekogu, mis äratas tähelepanu ja samas üsna vastakaid arvamusi ning kokkuvõttes kinnistas autori kirjanduslukku kui 20. sajandi alguse luulepildi mainimisväärse mitmekesistaja.

Lõo sündis Viljandimaal Holstre vallas, õppis Paistu ja Viljandi koolides ning Pärnu gümnaasiumis, omandades seejärel Tartu Ülikoolis akadeemilise kõrghariduse, lõpetades 1896.a õigusteaduskonna. Üle 20 aasta (1898–1919) töötas ta Võrus advokaadina. 1905.a astus Lõo ka poliitikasse, liitudes Eesti esimese ametliku partei, Jaan Tõnissoni juhitud Eduerakonnaga, mille esindajana oli ta 1918–1919 Võru maavalitsuse liige ja lõpupoole esimees.1919. aastal valiti ta kõigepealt Eesti Asutava kogu, s.t Eesti Vabariigi esimese parlamendi saadikuks, aasta lõpul Riigikohtu liikmeks. 1920. a sai temast Riigikohtu tsiviilosakonna esimees, kellena tegutses elu lõpuni. Jaan Lõo suri Tallinnas 1939.a.

Lõo oli mitmekülgsete kultuurihuvidega haritlane. Ta oli aastal 1906 rajatud Eesti Kirjanduse Seltsi (EKS) asutajaliige. Tema huvi eesti keele ja üldse keeleküsimuste vastu näitab kõige konkreetsemalt EKSis peetud kaheosaline ettekanne teemal „Meie koduloomade nimetused“ (1910, 1912; ilmus ka ajakirjas Eesti Kirjandus). Lõo suurimaks harrastuseks – peale luuletuste kirjutamise – oli tegelemine vanade keelte ja antiikkirjandusega. Ta jälgis ja retsenseeris vanakreeka suurteoste eesti keelde tõlkimise katseid ning töötas ise üle 10 aasta Homerose „Iliase“ tõlke kallal, mis aga jäi käsikirja.

Lõo kirjutas luuletusi pikka aega ja suur osa tema luuletustest ei ole trükis avaldatud. 1909. a koostas ta käsikirjalise kogu pealkirjaga Carminum (Laulude raamat), mille 25 luuletusest leidub tema hilisemas trükis ilmunud kogus vaid kolm. Juba käsikirjalistes luuletustes on näha Lõo luulele iseloomulikke jooni, nagu antiikmütoloogiast ja -kirjandusest pärinev aines, samuti armastus- ja loodusteemad. Võib märgata ka seda, et Lõo eelistab jätta luuletused stroofideks liigendamata või kasutada pikki stroofe.

1916.a ilmus Lõo luulekogu „Nägemised“ (1916). See koosneb kolmest ladinakeelse alapealkirjaga tsüklist. Esimene, Paterna rura (Isade maa) sisaldab kodu- ja loodusluulet läbi nelja aastaaja. Siia kuulub enamik Lõo tuntumaid luuletusi, näiteks „Kodu“ (algusvärsiga „Kui tulevad helged heinakuu päevad“). Tsüklit Heroica (Vägilaste lood) täidavad eepilisemad, eestlaste muinasaja ja pärimuste ainesel põhinevad luuletused, mille kangelasteemat toetavad antiigist pärinevad motiivid. Viimases osas Amores valitsevad isiklikumad tundeväljendused, milles armastuse ja looduse seost on edasi antud modernsemas sümbolistlikus ja impressionistlikus kujundikeeles. Lõo luule omapära ongi luule suurte traditsioonide, sealhulgas antiikkultuuri pärimuse kõrvutiasetamises ja ühendamises uusaegse poeetilise maailmanägemise ja kujundlikkusega.

E. S.

Raamat eesti keeles

Luule
Nägemised. Divis manibus. Tartu: 1916, 79 lk.