Erkki Luuk
Erkki Luuk (s. 14. II 1971) on eesti eksperimentaalkirjanik, kunstnik ja teadlane.
Sündis Tartus psühholoogide perre. Lõpetas Miina Härma Gümnaasiumi, õppis Tartu Ülikoolis sotsioloogiat, mille lõpetas magistrikraadiga 1994. aastal. Teise magistrikraadi omandas semiootikaosakonnas 2001. aastal, doktorikraadi Tartu Ülikooli üldkeeleteaduse instituudis (tööga “The noun/verb and predicate/argument structures”, 2009). On osalenud postdoktorantuuriprogrammides mitmetes Euroopa ülikoolides üldlingvistika, matemaatilise loogika ja tüübiteooria alal. Luuk on töötanud programmeerijana, Tartu Kõrgemas kunstikoolis õppejõuna ning Tartu Ülikooli keeletehnoloogia õppetoolis spetsialistina.
Luuk ilmutas esimese luule- ja proosateksti ajakirjas Vikerkaar 1996. aastal. Sellest peale avaldas Vikerkaares peamiselt luulet võrdlemisi regulaarselt, ent ka Loomingus ilmus näiteks 1998. aastal Luugi näidend “Pisikute elust”. 2002 ilmus proosateos “Ornitoloogi pealehakkamine”, mis võitis Betti Alveri debüüdipreemia. 2005 ilmus olematu teos ” “, selle esitlus kuulutati välja Tartu Annelinna trepikodades, mis osutusid samuti olematuteks, ning selle ilmumist kajastas ajaleht Tartu Postimees. 2008 ilmus “Valitud luuletused” – karp, mis sisaldas viit vihikut (“Meie inseneriteaduse suurhäire”, “Kommunistlik revolutsioon Kuul”, “Paberteater”, “Präät ja Endil” ja “Valgus tareaknas”). Koos c:-ga (Tanel Randeriga) on veel avaldanud proosateose “Tammeöö” (“Oak Night”). Lisaks on alates 2002. aastast korduvalt avaldanud tekste Tartu eksperimentaalkirjanduse ajakirjas Vihik ning kogumikes “Kangelasema toitepiim” (‘Mother Heroine’s Royal Jelly’, 2006), “Kius olla julge” (2011), “Mitte-Tartu” (‘Non-Tartu’, 2012), “Olematute raamatute antoloogia” (‘The Anthology of Non-existent Books’, 2014), “Marie Underi sonetid” (2015) ja “Eesti luuleilm II” (2017).
Erkki Luuk kasutab oma tekstides tavapäraseid poeetilisi ja retoorilisi võtteid, ent nihestab, mitmekordistab ja kuhjab neid, viies nad äärmusesse, mille tulemusena kaob nende võtete ja sõnade senine funktsioon ning kipuvad lagunema isegi süntaktilised seosed. Luuk tegutseb luuletajana keele kõige sügavamates alusstruktuurides ning neid lagundades toob nad uudsel viisil esile. Luuk on väljendanud oma vaimustust eesti sürrealistliku eksperimentaalluule ühe rajaja Ilmar Laabani suhtes, kunstnik Kiwa on öelnud, et Luuk ammutab inspiratsiooni “eelsürrealistlikult väljalt”.
Luuk on olnud Tartus avangardse loomingu eestvedaja, luues ja hoides käigus eksp-võrgustikku. Eksp on interdistsiplinaarse eksperimentaalse loominguga tegelevate inimeste kogum, mis on liitumiseks avatud kõigile huvilistele ja kus suhtlus käib suuresti meililisti kaudu. Eksp aktiveerus põhiliselt 2006. aastal pärast tekstikogumiku “Kangelasema toitepiim” ilmumist ning jäi soiku 2010. aastate algul, kui Luuk keskendus rohkem teadustööle. Ekspi raames sündisid Luugi eestvedamisel mitmed tegevuskunstiüritused, näiteks “Rahvusvaheline konverents, teaduslik konverents”, “Inimlik pöög” (“Humane Pöög”), “Tammeöö” (“Oak Night”) jt. Luuk on korraldanud ka mitmetel kunstinäitusi; kunstis on tema kompanjoniks olnud tihti Tanel Rander (ChanelDior, c:). Luuk on tegelenud ka installatiivse, maali-, video- ja helikunstiga.
Luuk on ka produktiivne publitsist ja kriitik, kirjutades helikunstist, muusikast, kirjandusest, teadusest, filmist, teatrist, moest, kultuuripoliitikast jms.
S. V.
Raamatud eesti keeles
Ornitoloogi pealehakkamine. Tallinn: Näo Kirik, 2002, 93 lk.
” “. Tartu: kuiv ebaarusaadavus, 2005, https://web.archive.org/web/20230602111914/https://kodu.ut.ee/~el/teosed.html.
Valitud luuletused. Tartu: ID Salong, 2008, 28+13+24+48+29 lk. [Sisaldab viit vihikut: ‘Meie inseneriteaduse suurhäire’, ‘Kommunistlik revolutsioon Kuul’, ‘Paberteater’, ‘Präät ja Endil’, ja ‘Valgus tareaknas’.]
Preester 2. – Olematute raamatute antoloogia. Koostanud Kiwa, toimetanud Jaak Tomberg. Tartu: Paranoia, 2014, 10 lk.
Erkki Luuk, c:, Tammeöö. Tartu: Tammeöö, 2012, 82 lk.
(Üli)reaalsuse päritolu. Tartu: Vabamõtleja, 2022, 304 lk. [Esseekogumik. Sari “Vabamõtlejad”, nr 6.]
