Johann Wilhelm Ludwig von Luce

Johann Wilhelm Ludwig von Luce (1756, teistel andmetel 1750 – 5. VI / 24. V 1842) oli Saaremaal tegutsenud saksa-päritolu valgustuslik estofiil, esimeste algupäraste eestikeelsete proosaraamatute autor.

Sündis Saksamaal Alam-Saksi liidumaal Hasselfelde linnakeses postmeistri pojana. Õppis 1769-1774 Halberstadti toomkoolis ning usuteadust 1774-1776 Göttingeni ülikoolis ja 1777 Helmstadtis. Reisis 1781 Saaremaale, kus hakkas Rootsiküla mõisniku O. W. Stackelbergi laste koduõpetajaks. 1783-1785 oli Püha koguduse pastor, seejärel loobus pastori ametist ja ostis Lahetaguse mõisa. 1788 suri Luce esimene naine. Kuna see sündmus oli tingitud haritud arstide vähesusest Saaremaal, sõitis Luce ise Göttingeni ja Erfurti ülikooli arstiteadust õppima (1789-1792). Uuesti Saksamaa ülikoolides viibides sai innustust valgustusideedest, õppides ka muid teadusi. Pärast õpingute lõppu tuli tagasi Saaremaale ja omandas 1792 ka Pilguse mõisa. 1795 sai aadlikuks. 1801 kolis Kuressaarde, kus aitas asutada uut haiglat. Hiljem pidas ka Kuressaare raeapteeki. 1804-1820 töötas kooliringkonna inspektorina, arendades rahvaharidust kogu Saaremaal. Suri Kaarmas, maetud Kudjape kalmistule.

Luce alustas belletristina saksakeelsete mõtteluulekogudega 1780. aastatel. Ta hakkas õppima eesti keelt peagi pärast Saaremaale asumist 1780. aastate alguses, kuna seda nõudis ka tema töö Püha pastorina. Tema esimene eestikeelne brošüür oli “Juhhataja Piibli ramato sisse” (1788). Eesti kultuuris on Luce tuntud eeskätt oma kahest osast koosneva teosega “Sarema Jutto ramat” (1807, 1812), mis sarnaselt teistele tolleaegsetele rahvavalgustuslikele raamatutele pakub talupoegadele didaktilisi õpetussõnu maailma asjadest ning eeskätt sellest, kuidas oma igapäevaelu paremini korraldada ning hoiduda pahedest nagu joomarlus, mõisavargus ja rannarööv. Erinevalt Luce saksakeelsetest luuletustest ja artiklitest, kus ta kritiseeris tagurlikku baltisaksa aadlit, klerikaalseid ringkondi ning pärisorjust, manitses ta eestikeelsetes tekstides talurahvast sõnakuulmisele. Kui teised tolleaegsed autorid nagu Arvelius, Willmann või Holtz mugandasid oma rahvavalgustuslikke teoseid saksa originaalidest, siis “Sarema Jutto ramat” on erandlikult omaloominguline, põhinedes algupärastel Saare karakteritel ja sündmustel ning autori fantaasial. Samuti on teos kaasaegsetest mahukam. Luce keeleoskus ei olnud võrreldes teiste estofiilidega parimal tasemel, samuti oli ilmselt tema kuiv ja asjalik stiil põhjuseks, miks “Sarema Jutto ramat” ei võitnud rahva seas suurt poolehoidu, eriti väljaspool Saaremaad.

Erinevalt Arveliusest, kes oli eesti keele suhtes väga kriitiline, hindas Luce kõrgelt eesti keele ilu ja väljendusrikkust. Luce oli üks Rosenplänteri keeleuurimusliku ajakirja Beiträge üks peamiseid kaastöölisi ning selle veergudel leidis, et kõlavuse poolest on eesti keel ilusamgi itaalia või hispaania keelest. Ilmselt sai just Luce Beiträge-artiklist alguse eestlaste seas populaarne folkloorne anekdoot keelte võistlusest, kus eesti keel kuulutatakse itaalia keele ees maailma kõige ilusamaks keeleks lausega “Mine tasa üle silla”. Luce asutas 1817 eesti Kuressaare Eesti Seltsi, mis on esimeseks kirjanduslikuks seltsiks Eestis. Selts kogus palju materjali Saaremaa keele ja folkloori uurimiseks, mis kahjuks on hiljem hävinud ja kaotsi läinud. Kuressaare seltsi haruna asutati 1818 (teistel andmetel 1819) lõunaeesti estofiilseid pastoreid ühendav Eesti Õpetatud Selts. Mõlema seltsi tegevus jäi peagi soiku, ent nad inspireerisid 1838. aastal Õpetatud Eesti Seltsi asutamist, millest sai alguse rahvuslik ärkamine. Vaatamata eesti keele ülistamisele ei olnud Luce siiski veel romantilise aja õpetlane ning kaldus pooldama eestlaste germaniseerimist hõlbustamaks nende muutmist haritud inimesteks.

Luce avaldas saksa keeles mitmeid arstiteaduslikke ja põllumajanduse teemalisi kirjutisi. Eriti elu lõpupoole pööras Luce palju tähelepanu Saaremaa loodusele (sealhulgas omapärasele floorale) ja kultuurile, kirjutades sellest mitmeid mahukaid saksakeelseid raamatuid.

S. V.

Raamatud eesti keeles

Juhhataja Piibli ramato sisse mis Eesti-ma rahwale kassuks on kirjotanud Johann Willem Luddi Ludse. Tallinn: 1788, 35 lk. [2. trükk: 1789.]
Sarema Jutto ramat, mis ma rahwa lustiks ja kassuks on ülles pannud Johann Willem Luddi Ludse, Kolide üllewataja. Mit Bewilligung der Kaiserl. Censur-Committee zu Dorpat. Mitau: 1807, 192 pp. [2. trükk: 1843.]
Sarema Jutto ramat, teine jaggo mis marahwa rõmuks ja kassuks on. Erzählungen zur moralischen und ökonomischen Bildung der Ehsten, zweyter Theil… ülles pannud Johann Willem Luddi Ludse, Kolide üllewataja. Perno: 1812, 227 lk. [2. trükk: 1843.]
Terwisse Katekismusse Ramat: Se on nisuggune ramat, kus sees küssides ja kostes öppetakse, kuida innimenne woib ja peab omma ihho terwist hoidma ja selle pärrast hoolt kandma. Selle ramato on esmalt Saksa kele, Ma rahwa heaks, kirjotanud Johan Willem Luddi Ludse, arst ja kolide üllewaatja Kurresare linnas. Pärrast on selle ramato ma kele ümberkirjotanud Kusto Hinrik Schmidt, Waljalla koggodusse öppetaja ning kirriko kohto wannem Sare-maal. Tallinn: 1816, 147 lk.
Nou ja abbi, kui waesus ja nälg käe on. Tallinn: 1818, 32 lk.
Marri-pu-aia ehhitamissest. Trükki antud Juhh. Henr. Rosenpläntrest, Perno-kihhelkonna öppetajast. Tallinn: [J. H. Rosenplänter], 1818, 16 lk. [Tõlkinud Abram Holter J. H. Rosenplänteri kaasabil.]