
Toomas Liiv (30. XII 1946 – 20. XII 2009) oli poeet, kirjandusteadlane ja õppejõud. Oma loomingus üritas ta teisendada ja hägustada proosa ja luule tavapäraseid piire.
Sündis Tallinnas, pärast keskkooli õppis Tartu Ülikoolis, mille lõpetas 1970. aastal eesti filoloogina. Kirjandusteadlasena oli tema peamine huviala eesti lühiproosa. Doktorikraadi kaitses 1982. aastal väitekirjaga „Eesti novell aastail 1917-1930“. 1997. aastast oli ta Tallinna Ülikooli eesti kirjanduse õppejõud.
Toomas Liiv tuli eesti kirjandusse 1965. aastal proosapalaga „Jõe ääres“, luuletajana äratas ta tähelepanu luuletsükliga „Kase põlemine“ kogumikus „Närvitrükk“ 1971. aastal koos Joel Sanga, Juhan Viidingu ja Johnny B Isotammega, tähistades uue kümnendiga alanud luuleuuendust. Liiv kasutas oma loomingus valdavalt vabavärssi, mängides samal ajal värsside ja stroofide visuaalse paigutusega. Tema luule on sageli parodeeriv, eriti mis puudutab klassikalisi vorme ja stiile, ning ka (enese)irooniline. Ta oli üks esimesi eesti luuletajaid, kes esitas küsimusi traditsioonilise kirjanduskäsitluse mõttekuse kohta, seades kahtluse all senised piirid nii loomingus eneses kui ka žanride vahel.
A. Mv
Luule
Kurbus vikerkaarest. Tallinn: Eesti Raamat, 1971, 63 lk.
Fragment. Tallinn: Eesti Raamat, 1981, 60 lk.
Achtung. Tallinn: Perioodika, 2000, 72 lk.
Luuletused 1966-2002. Tallinn: Tuum, 2003, 238 lk.
Esseed ja artiklid
Proosast. Tallinn: Virgela, 1997, 237 lk.
Tekst teeb oma töö. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2012, 479 lk.
Kuuldemäng
Kuuldemäng mesilastest. Tallinn: E. Lindsalu, 2018, 22 lk.