Juhan Liiv

Juhan Liiv (30./18. IV 1864 – 1. XII / 18. XI 1913) on eesti luuleklassik.

Juhan Liiv sündis Riidmas (väikeses Peipsi järve ääres asuvas külas). Tema isa Benjamin Liiv oli Alatskivi mõisa talupoeg. Mitu Benjamini last surid varakult. Neljast pojast polnud Juhan ainus, kes ilmutas loomingulisi andeid, mis ilmnesid ka Eliases (kellest sai koolmeister ja muusik) ning Jakobis (1859-1938), kellel on nagu Juhanilgi koht Eesti kirjandusloos.

Kolme talve jooksul käis Juhan Naelavere külakoolis, mille järel sai temast Kodavere kihelkonnakooli õpilane. 1885. aastal kohtus Juhan Liiv Pandivere mõisa kutsarina tütre Liisa Marie Goldinguga ja armus temasse. Tema esimesed katsed luuletusi kirjutada kuulusid just sellesse perioodi. Tema esimene avaldatud luuletus oli sonett „Maikuu öö“, mis avaldati Tallinna ajalehes Virulane (3. IX 1885). Üks Liivi tuntumaid armastusluuletusi „Mu viimane laul“ pühendusega „Leedi L. G.-le“ pärineb septembrist 1896. Nad ei abiellunud, kuna noor naine läks elama ja tööle Peterburi, samal ajal kui Liivi tabas 1893. aastal esimene vaimuhaiguse hoog.

Liivi haridustee päädis mõne talvekuuga Hugo Treffneri eragümnaasiumis Tartus (1886). 1887. aastal koostas Liiv oma esimese luulekogu „Õied ja okkad“ käsikirja, kuid tal ei õnnestunud seda kunagi avaldada. Seejärel üritas ta elatist teenida ajakirjanikuna, kuid ei püsinud kaua ühelgi töökohal. Ta töötas Viljandis ajalehes „Sakala“ (1887–1888) ja seejärel Tartus nädalalehes „Olevik“ (alates 1890. aastast), kus avaldati tema lühijuttude sari. Ta lahkus toimetusest 1892. aasta sügisel ja üüris Tartus korteri, et pühenduda täielikult loomingulisele kirjutamisele. Sama aasta lõpus, kaheksa päeva jooksul, valmis tal lühiromaan „Vari“, mis sisaldab teravat kriitikat sakslaste ülemvõimu, vägivalla ja patriarhaadi aadressil Eestis. Alguses “Varju” ignoreeriti; kui see lõpuks 1894. aastal Tallinnas avaldati, kujunes sellest Liivi kõige tähtsam saavutus proosas.

Järgnenud vaimuhaigusest (teatavast skisofreenia vormist) ei paranenud Liiv enam kunagi, kuid faktiks jääb, et suurem osa Liivi tuntumatest luuletustest loodi tegelikult pärast seda saatuslikku aastat 1893. Tema hullus vaheldus selguse ja tõe äratundmise hetkedega, mille jooksul ta suutis luua luulet, mis oli laetud erakordse kujutlusvõime, esteetilise tundlikkuse ja filosoofilise läbinägelikkusega.

Veetnud sajandilõpu tundmatuses, ilmus Liiv avalikkuse ette uue sajandi alguses, kui noor kirjanike põlvkond eesotsas Gustav Suitsu ja Friedebert Tuglasega moodustas kirjandus-kultuurilise liikumise Noor-Eesti tuumiku. Aastatel 1904 ja 1905, kui Liiv elas Tartu vaimuhaiglas, hakkas ta luuletajana laiemat tunnustust saavutama. Sellest perioodist mäletasid Liivi mitmed olulised kultuuritegelased. Nii võrdleb tuntud eesti-soome näitekirjanik Hella Wuolijoki (elas aastatel 1886–1954; oli sel ajal gümnaasiumiõpilane Tartus) oma memuaarides Juhan Liivi Kristusega. Liivist inspireerituna kirjutas ta 1930. aastatel filosoofilise näidendi “Dr. Lucius ja Luuletaja”; see ilmus kaua aega pärast tema surma, 2013. aastal.

Kuna Liiv ise ühtki oma luulekogu ei koostanud, panid tema luule kaanoni peaaegu täielikult paika noored kirjanikud Gustav Suits ja Friedebert Tuglas. Suits valis luuletusi esimesse raamatuvalikusse “Luuletused” (1909/1910), samas kui Tuglase vankumatu pühendumus pärast luuletaja surma tegi Liivi kuulsaks. Liivi luuletusi pandi antoloogiatesse ja õpikutesse, kuhu need on jäänud tänase päevani.

1913. aasta alguses lükkasid konduktorid haiget kirjanikku hulkuriks pidades ta Tartu-Valga rongist välja sohu. Selle sündmuse ning Liivi eluaegse suitsetamisharjumuse tagajärjel jäi Liiv tuberkuloossesse kopsupõletikku, mis lõpetas Liivi elu 1. detsembril. 1924. aastal püstitas Tartu tehas Tegur Liivi hauale Alatskivil monumendi bareljeefi ja luuletusega „Kui tume veel kauaks ka sinu maa“.

Liivi loodusluule ja isamaalised ennustused, aga ka tema silmapaistev „olemuslik lihtsus“ (eesti pagulase ja kriitiku Ivar Ivaski sõnu kasutades) on suuresti seotud tema maailmatajuga antiantropotsentrilise mõtlejana. Liivi mõtte tuuma võiks iseloomustada – kasutades pärast luuletaja surma loodud termineid – kui omamoodi intuitiivset eksistentsialismi ja holismi, mis on omavahel intensiivselt läbi põimunud. Liiv väitis, et elu on tervik – ühtaegu nii vaimne kui kehaline –, milles iga element on asendamatu. See terviklikkus ei jäta ruumi „esimesele“ – „isandatele“, kes püüavad kehtestada oma üleolekut ja domineerimist bioloogiliselt, sotsiaalselt või rassiliselt „teise“ või „kolmanda“ või ülejäänud, mitteinimliku looduse üle. Palju enam kui ükski inimliigi ratsionalistlik või materialistlik püüdlus, paljastavad armastus ja surm Liivi sõnul meie sügavaima ja õilsaima mina. Ta lõi suure hulga luuletusi, mis annavad edasi meie eksistentsi traagilist mõtet ning samal ka seda, mis on ilus ja puhastav.

J. T.

Raamatud eesti keeles

Luule
Juhan Liivi luuletused. Koostanud G. Suits. Tartu: Noor-Eesti, 1909, 95 lk.
Juhan Liivi luuletused. Koostanud G. Suits. Tartu: Noor-Eesti, 1910, 107 lk.
Juhan Liivi luuletused. Koostanud ja eessõna F. Tuglas. Tartu: Noor-Eesti, 1919, 69 lk. Juhan Liivi luuletused. Koostanud ja eessõna F. Tuglas. Tartu: Noor-Eesti, 1926, 279 lk.
Valitud luuletused. Koostanud K. Kesa. Detmold, 1949, 90 lk.
Teosed. Proosa; Luule. Koostanud ja eessõna: A. Vinkel. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1954, 464 lk. [2. trükk: 1956.]
Rukkivihud rehe all. Valimik luuletusi. Koostanud Paul Rummo. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964, 68 lk.
Juhan Liiv. Koostanud August Sang. Tallinn: Eesti Raamat, 1969, 166 lk. [Sari ‘Väike luuleraamat’.]
Sinuga ja sinuta. Koostanud A. Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, 397 lk.
Oleksin ma luuletaja. Koostanud Karl Muru. Tallinn: Eesti Raamat, 2005, 119 lk.
Meel paremat ei kannata. Valik luulet eesti ja inglise keeles. The Mind Would Bear No Better. A Selection of Poetry in Estonian and English. Koostanud J. Talvet, inglise keelde tõlkinud J. Talvet ja H. L. Hix, eessõna (lk 7-52) J. Talvet. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007, 143 lk.
Tuulehoog lõi vetesse. Koostanud ja saatesõna Jüri Talvet. Tallinn: Tänapäev, 2007, 296 lk.
Oh, elul ikka tera on. Mõttesalmid. “Killud”. Koostanud ja saatesõna Jüri Talvet. Tallinn: Tänapäev, 2010, 238 lk.
Lumi tuiskab, mina laulan. Valik luulet. Koostanud ja saatesõna Jüri Talvet. Tallinn: Tänapäev, 2013, 462 lk. [2. trükk: 2016.]
Ta lendab mesipuu poole. Koostanud Margit Mikk-Sokk. Tallinn: Tulip, 2021, 94 lk.

Proosa
Käkimäe kägu. Tartu: K. A. Hermann, 1893, 35 lk. [Järgnevad trükid: Jurjev: K. A. Hermann, 1903; ‘Valitud jutud’, Tartu: Noor-Eesti, 1914, 63 lk; Petrograd: Eesti Kirjastuse Ühisus, 1923; ‘Juhan Liivi kogutud teo[k]sed, 3. köide: Käkimäe kägu ja teisi jutustusi’, Tartu: Noor-Eesti, 1926; ‘Proosa’, Tallinn: Eesti Raamat, 1981, 172 lk.]
Kümme lugu. Videvikul sõpradele jutustanud Juhan Liiv. Tartu – Riia: Schnackenburg, 1893, 67 lk. [Sisu: ‘Esimesed kirjaniku tundmused’; ‘Peipsi pääl’; ‘Onupojad’; ‘Pahased naabrid’; ‘Saaniga sõitsin ma sohinal…’; ‘Muldmäe Mats’; ‘Ootajad’; ‘Algupärane mõte’; ‘Aias’; ‘Igapäevane lugu’.]
Wari: lugu lähemast minewikust. Tallinn: G. Pihelgas, 1894. 110 lk. [Järgnevad trükid: Tallinn: G. Pihelgas, 1903; ‘Vari. Kogutud teo[k]sed, 2. anne’, Tartu: Noor-Eesti, 1923, 113 lk; ‘Kirjanduslooline valimik. III, IV ja V vihk’, Tartu: Noor-Eesti, 1940, lk 143-301; Geislingen, 1947, 91 lk; ‘Valik jutustusi’, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959, 136 lk; Tallinn: Eesti Raamat, 1966, 80 lk; ‘Proosa’, Tallinn: Eesti Raamat, 1981, 172 lk; Tallinn: Mixi Kirjastus, 2002, 78 lk; Tallinn: Sinisukk, 2024, 117 lk; Tallinn: Hea Lugu, 2025, 136 lk.]
Nõia tütar. Jurjev – Riia: Schnackenburg, 1895, 96 lk. [Järgnevad trükid: ‘Valik jutustusi’, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959, 136 lk; ‘Proosa’, Tallinn: Eesti Raamat, 1981, 172 lk.]
Elu sügawusest. Tartu: E. K. S. koolikirjanduse toimkond, 1909, 79 lk. [2. trükk: ‘Elu sügavusest. Juhan Liivi kogutud teo[k]sed, 7. anne‘, Tartu: Noor-Eesti, 1934, 110 lk.]
Valitud jutud. Tartu: Noor-Eesti, 1914, 63 lk. [Sisu: ‘Esimesed kirjaniku tundmused’; ‘Igapäevane lugu’; ‘Peipsi pääl’; ‘Muldmäe Mats’; ‘Käkimäe kägu’; ‘Pildike Peipsirannalt’; ‘Aias’.]
Valitud jutud. Koostanud ja eessõna F. Tuglas. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1945, 292 lk.
Proosa; Luule. Koostanud ja eessõna: A. Vinkel. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1954, 464 lk. [2. trükk: 1956.]
Valik jutustusi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959, 136 lk. [Sisu: ‘Vari’; ‘Igapäevane lugu’; ‘Peipsi peal’; ‘Nõia tütar’.]
Proosa. Tallinn: Eesti Raamat, 1971, 238 lk.
Ega me ometi sellepärast vihased ole?…: jutte ja luuletusi. Koostanud Andres Jaaksoo; pildid joonistanud Kelli Kagovere. Tallinn: Eesti Raamat, 1979, 27 lk.
Proosa. Koost E. Säärits. Tallinn: Eesti Raamat, 1981, 176 lk. [2. trükk: 1981.]
Ööl on üheksa poega. Koost ja saatesõna A. Vinkel. Tallinn: Eesti raamat, 1996, 312 lk.
Peipsi peal. Koostanud ja toimetanud Georg Grünberg. Tallinn: Eesti Raamat, 2008, 206 lk. [Sari ‘Eesti novellivara’.]

Publitsistika ja kirjavahetus
Mu kallis Liisi. Koost Aarne Vinkel. Tartu: Ilmamaa, 1996, 254 lk. [Juhan Liivi kirjad Liisa Goldingule. 2. trükk: 2000, 3. trükk: Tallinn: Ekspress Meedia, 2017, 238 lk.]
Vulise ojakene rohkem: publitsistika ja kriitika. Koostanud Tanar Kirs. Rupsi: Liivi Muuseum, 2024, 243 lk.

Kogutud kirjatööd
Juhan Liiwi kirjatööde kogu. Tallinn: Uue Aja kaasanne. 1-9. 1904. 444 lk.
Juhan Liivi kogutud teo[k]sed. 1. Enesest ja teistest. Koostanud ja eessõna F. Tuglas. Tartu-Noor-Eesti, 1921, 102 lk.
Juhan Liivi kogutud teo[k]sed. 2. Vari: Lugu lähemast minevikust. Koostanud ja eessõna F. Tuglas. Tartu-Noor-Eesti, 1923, 114 lk.
Juhan Liivi kogutud teo[k]sed. 3. Käkimäe kägu ja teisi jutustusi. Koostanud ja eessõna F. Tuglas. Tartu-Noor-Eesti, 1926, 143 lk. [Sisu: ‘Käkimäe kägu’; ‘Nõia tütar’; ‘Nööpnõel’.]
Juhan Liivi kogutud teo[k]sed. 8. Luuletused. Koostanud ja eessõna F. Tuglas. Tartu-Noor-Eesti, 1926, 158 lk.
Juhan Liivi kogutud teo[k]sed. 4. Peipsi pääl ja teisi jutustusi. Koostanud ja eessõna F. Tuglas. Tartu-Noor-Eesti, 1928, 104 lk. [Sisu: ‘Esimesed kirjaniku tundmused’; ‘Peipsi pääl’; ‘Muldmäe Mats’; ‘Igapäevane lugu’; ‘Pahased naabrid’; ‘Mis sest viimaks sai?’; ‘Onupojad’; ‘Saaniga sõitsin ma sohinal’; ‘Ootajad’; ‘Algupärane mõte’; ‘Aias’; ‘Pildikene Peipsi rannalt’; ‘Juak’.]
Juhan Liivi kogutud teo[k]sed. 7. Elu sügavusest. Koostanud ja eessõna F. Tuglas. Tartu-Noor-Eesti, 1934, 110 lk.
Juhan Liivi kogutud teo[k]sed. 5, 6. Ühe kirjaniku päevaraamatust ja teisi lugusid. Koostanud ja eessõna F. Tuglas. Tartu-Noor-Eesti, 1935, 156 lk. [Sisu: ‘Ühe kirjaniku päevaraamatust’; ‘Ega’s ma nalja sõber ole’; ‘Kodaverest’; ‘Otsakene reisikirja’; ‘Jänese kiri jänestele’; ‘Krantsi ja Tuksi kirjad’; ‘Ühe endise Hannoveri õpetaja kirjavahetusest’; ‘Taaramäel’; ‘Päästetud’; ‘Lühidalt: naist ma ei võta!’; ‘Üks trepp alamal’; ‘Laelamp’; ‘Tillukene pahandus’; ‘Eesmärgil’; ‘Meeleparandamine’; ‘Õnnelik juhtumine’; ‘Tuhvlid’; ‘Kolm pisarat’; ‘Kalliskivi’; ‘Hilja’; ‘Minna ja Anna’; ‘Tõearmastus’; ‘Linnupesa’; ‘Kuulus mees’.]

Juhan Liivi kohta
Friedebert Tuglas, Juhan Liiv. Monografia. Tartu: Noor-Eesti, 1914, 80 lk. [2. trükk: 2013.]
Friedebert Tuglas, Juhan Liiv. Elu ja looming. Tartu: Noor-Eesti, 1927, 347 lk. [Järgnevad trükid: 1958 (kärbetega), 2013.]
Aarne Vinkel, Juhan Liiv. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964, 127 lk.
Jüri Talvet, Juhan Liivi luule. Monograafia. Tallinn: Tänapäev, 2012, 245 lk.