Henn-Kaarel Hellat

Henn-Kaarel Hellat (5. IV 1932 – 13. X 2017) oli eesti kirjanik, kes on avaldanud luulekogusid, proosaraamatuid ja rohkesti kirjanduskriitikat ning kogunud tuntust ulmekirjanikuna.

Hellat on pärit Viljandist, Eesti riigitegelase ja Vabadussõjas osalenud ohvitseri Jüri Hellati (1892-1942) perest. Tema haridustee algas Tallinna Westholmi progümnaasiumist (1939–1940), jätkus Tallinna 7. algkoolis (1940–1941) ning viis edasi Viljandi 2. alg- ja keskkooli (1941–1948). Aastatel 1948–1949 ja 1954–1955 õppis Hellat Tartus õhtukeskkoolis, seejärel 1958–1961 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, mis jäi lõpetamata. Tööelu alustas Hellat abitöölisena Tartu linna peaarhitekti büroos (1949–1951), seejärel töötas vanemtehnikuna riikliku projekteerimisinstituudi Tartu arhitektuuri- ja ehitusosakonnas (1954–1958). Aastatel 1961–1967 tegi ta mitmesuguseid juhutöid. Järgnevalt töötas Tallinna ajaloo­muuseumis vanemteadurina (1967–1968), seejärel ajakirjade Eesti Kommunist ning Küsimused ja Vastused toimetuses (1968–1975). Eesti Kirjanike Liidu liige oli ta alates 1975. aastast, misjärel tegutses vabakutselise kirjanikuna (1975–1983). Aastatel 1983–1985 oli ajalehe Sirp ja Vasar kirjandusosakonna juhataja, 1985–1986 Kirjanike Liidu Kirjanduse Propaganda Büroo direktor. Järgnes taas vabakutselise kirjaniku periood (1986–1990), mis päädis Kirjanike Liidu Tartu osakonna sekretäri ametiga (1990–1993).

Hellat on olnud intellektuaalse haarde, hea stiilitunnetuse ja loomupärase vaimukusega kirjanik. Võrdlemisi hilises eas debüteerinud autorina on ta viljelenud mitmeid žanre, teda on nimetatud ka eesti ulmekirjanduse ristiisaks. 1970. aastal pakkus Hellat välja uudissõna „ulme”, mis algul tähistas „teaduslikku fantastikat”, kuid on tänaseks omandanud sootuks avarama sisu, hõlmates erinevaid fantastic fiction’i alamžanre. Etümoloogiliselt pärineb „ulme” sõnast „ulm”.

Sügavamat huvi ulmekirjanduse vastu tõendab ka Hellati enda looming, sealhulgas jutukogu „Fuugad paradoksidele“ (1973). Följetonistlikus ulmejutus „Kergemeelse kosmose hüpotees” (1968) pajatab kosmoseteadlane oma kontaktist Maa-välise saadikuga. Naljatlusi relatiivsusteooria teemadel visandab satiiriline ulmejutt „Sekundaaraja paradoks” (1973), kus ajadefitsiidi vältimiseks on tulevikus leiutatud ajaravi, -kapslid ja -pakendid. Ulme- ja detektiivkirjanduse võttestikku rakendades uurib Hellat argielulist mõtte- ja olemisviisi raamatus „Tagamaad“ (2000), mis sisaldab ka näidendit „Robinsoni päästja“.

Hellati kõige tuntumaks loominguliseks saavutuseks on eesti esimene ulmeromaan „Naiste maailm” (I köide 1976, II köide 1978), mis sotsiaalsest vaatepunktist fabuleerib mees- ja naissoo füüsilise lahutatuse võimalikkuse üle ning kujutab sellest eksperimendist johtuvaid keerukaid intriige. Käsitledes sooliselt tasakaalust välja viidud, bioloogiliselt ja sotsiaalselt steriilse, bürokraatliku ja korrumpeerunud naiste­ühiskonna tekke- ja toimemehhanisme planeedil Rendon, näitab autor totalitaarse süsteemi ohtlikkust iga tema liikme saatusele.

Kriminaalsete sugemetega raamat „Armastusest surmani“ (1987) koondab kahte jutustust, mis tegelevad olme- ja suhteprobleemidega. Kriminaalset liini jätkab jutustus „Tühiasjad“ (1989), mis käsitleb spekulatsioone kaubandussektoris. Mõlemat raamatut ühendab nõukoguliku elulaadi satiiriline kujutamine Jaak Lõmme tegelaskuju kaudu.

Luuletusi avaldas Hellat alates 1957. aastast, esikkogu „Vanad fookused“ ilmus 1974. Tema luule aineks on mitmesugused üldinimlikud probleemid, indiviidide enesetunnetus ja vahekord ühiskonnaga, sageli esineb ka loodusmuljeid. Käsitlusviis on tihti irooniline ja aforistlik, intellektuaalselt väärikas ja tõsimeelne. Ta harrastab sõnaga mängimist ja häälikulist instrumentatsiooni, meetrilise luulega kõrvuti viljeleb ta vabavärssi ja haikusid.

Hellat on avaldanud 5-köitelise autobiograafilise meenutusraamatute sarja „Inimese tegemine“ (2002–2008), mis lansseerib kõikvõimalikku mälestuslikku ainest ja olustikulist materjali. Ta on koostanud raamatu „Artur Alliksaar mälestustes“ (2007) ning avaldanud seal ka oma meenutusi Alliksaarest („Mentor Artur“) ja kirjavahetuse tõlkija Matti Vagaga. Kirjanduslikku mõtet elavdavas kriitika­kogumikus „Raamatu sisse minek“ (1991) on nähtav autori julge, terav ja vaimukas käsitluslaad.

A. O.

Raamatud eesti keeles

Romaanid
Naiste maailm I. Tallinn. Eesti Raamat, 1976, 208 lk.
Naiste maailm II. Tallinn. Eesti Raamat, 1978, 208 lk.

Lühiproosa
Fuugad paradoksidele. Tallinn: Eesti Raamat, 1973, 134 lk.
Armastusest surmani. Kaks Jaak Lõmme lugu. Tallinn: Eesti Raamat, 1987, 173 lk.
Tühiasjad. Tallinn. Eesti Raamat, 1989, 142 lk.
Tagamaad. Tallinn: Faatum, 2000, 306 lk. [Sisaldab ka näidendit ‘Robinsoni päästja’.]

Luule
Vanad fookused. Tallinn. Eesti Raamat, 1974, 79 lk.
Mälulehed. Kolme kümnendi tekste. Tallinn: Faatum, 1992, 152 lk.
Paturegister. Tallinn: Faatum, 2001, 143 lk.
Salve. Tallinn: Faatum, 2007, 330 lk.

Mälestused
Inimese tegemine. Niidiliimija. Tallinn: Faatum, 2002, 256 lk.
Inimese tegemine. Poiste sõda I. Tallinn: Faatum, 2003, 298 lk.
Inimese tegemine. Poiste sõda II. Tallinn: Faatum, 2004, 238 lk.
Inimese tegemine. Kappan kaugele. Tallinn: Faatum, 2006, 247 lk.
Inimese tegemine. Templis ja tavernis. Tallinn: Faatum, 2008, 280 lk.

Kirjanduskriitika
Raamatu sisse minek. Tallinn: Eesti Raamat, 1991, 238 lk.