Artur Alliksaar

Artur Alliksaar (15. IV 1923 Tartus – 12. VIII 1966 Tartus) on eesti luuleklassik, näitekirjanik ja tõlkija.

Ta lõpetas kooli Tartus ja õppis aastatel 1941–1942 Tartu Ülikoolis õigusteadust, kuid värvati Saksa armeesse ja ei lõpetanud õpinguid. Aastatel 1943–1944 teenis ta Waffen-SS Eesti Leegionis. Lõpuks deserteerus ja töötas aastatel 1944–1949 raudteeametnikuna. 1949. aastal arreteeris ta Nõukogude võim. Ta viibis vangistuses ja sunnitöölaagris Narvas, Mordvas ja mujal. 1957. aastal, pärast vabanemist, ei lubatud tal Eestisse naasta ja ta elas aasta Vologda oblastis, kuid salaja naasis ta Tartusse, kus veetis ülejäänud elu juhutöid tehes: taas raudteel, ehitusel ja õlletehases. Alliksaar suri 1966. aastal käärsoolevähki.

Alliksaar alustas luule kirjutamist keskkooliõpilasena. Teda mõjutasid Marie Under, R.M. Rilke ning Arbujad. Inspiratsiooni pakkus ka 1920. aastate vene luule, eriti Jessenin. Alliksaar hakkas oma luulet avaldama ajalehes Postimees 1942. aastal ja hiljem Edasis 1958. aastal. Algselt järgis tema luule traditsioonilisemaid meetodeid, kuid ta kujundas kiiresti välja oma stiili ning hakkas katsetama vormi ja kõlaga. Ta kirjutas sageli vabavärssides. Seoses 1960. aastatel toimunud eesti luuleuuendusega pävisid tema luuletused imetlust tolleaegsete uue põlvkonna luuletajate ja prosaistide seas (nt Andres Ehin, Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo ja Mati Unt).

Pärast viimast naasmist Tartusse 1958. aastal asus Alliksaar suure entusiasmiga tegelema mitut sorti kirjatööga. Ta tõlkis eesti keelde saksa ja vene luulet, sealhulgas A. Ahmatova, V. Inberi, S. Jessenini ja R. M. Rilke luuletusi. Alliksaar eluajal avaldati tema loomingut vähe. Vahetult enne surma avaldas ta absurdistliku utoopia-näidendi „Nimetu saar“ (1966), mida lavastati 1987. aastal. See oli stiililt sarnane tema luulega. Paul-Eerik Rummo koostas Alliksaare käsikirjadest postuumsed valikkogud „Olematus võiks ju ka olemata olla“ (1968), „Luule“ (1976) ja „Väike luuleraamat“ (1984).

Alliksaare luule hõlmab eneseteostuse ja inimintellekti teemasid, individuaalsete valikute ja vabaduse vajadust. Ta otsib tõde ja elu mõtet. Tema poeetilist stiili iseloomustavad vaimukad kirgastusehetked, mis on sageli seotud assotsiatiivse tähendusloomega, voolav kujundlikkus, keele- ja kõlamängud ja leidlikud riimid. Hiljem naasis ta klassikalisema stiili juurde, kirjutades loomult eleegilisemat ja resigneerunumat luulet.

Alliksaar suri, ilma et oleks kunagi oma loomingu tõelist mõju näinud. Sellest hoolimata suutis ta inspireerida tervet põlvkonda luuletajaid. 1997. aastal ilmusid tema kogutud luuletused pealkirja all “Päikesepillaja”, millest sai bestseller. 2002. aastal koostas Paul-Eerik Rummo Alliksaare loomingust järjekordse valimiku “Alliksaar armastusest”.

M. M.

Raamatud eesti keeles

Luule
Olematus võiks ju ka olemata olla. Koostanud ja järelsõna Paul-Eerik Rummo. Tallinn: Perioodika, 1968, 77 lk. [2. trükk: 2025.]
Luule. Koostanud ja saatesõna Paul-Eerik Rummo, järelsõna Karl Muru. Tallinn: Eesti Raamat, 1976, 174 lk.
Artur Alliksaar. Koostanud Paul-Eerik Rummo. Tallinn: Eesti Raamat, 1984, 168 lk. [Sari ‘Väike luuleraamat’.]
Päikesepillaja. Koostanud Urmas Tõnisson, järelsõna Arne Merilai. Tartu: Ilmamaa, 1997, 439 lk. [Järgnevad trükid: 1999; 2004; 2007 (uuendatud trükk); 2016, 2022, 2026.]
Alliksaar armastusest. Valik ja järelsõna Paul-Eerik Rummo. Tallinn: Tänapäev, 2002, 77 lk.
Ajajõe taga: valik luulet. Koostanud Mall Jõgi. Tallinn: Tammerraamat, 2013, 198 lk.
Laulud lauldamatust. Koostanud Margit Mõistlik. Tallinn: Tänapäev, 2018, 2023, 344 lk.

Näidend
Nimetu saar. Tallinn: Perioodika, 1966, 75 lk.