Joachim Gottlieb Schwabe (22./11. XI 1754 – 1. II/21. I 1800) oli baltisaksa pastor ja kirjamees.
Sündis Harjumaal, õppis Narvas ja Tallinna Gümnaasiumis ning aastatel 1774-1778 Jena Ülikoolis. Seejärel oli pastor Nissis (1780-1883), Lihulas (1783-1796) ja Kadrinas (1796-1800), kus ka suri ja kuhu on maetud.
Oli üks varasemaid eesti ilmaliku luule trükis avaldanuid. Olles aastatel 1795–1797 ja 1799 Lindforsi „Eesti-Ma Rahwa Kalendri“ lisa toimetaja, avaldas ta seal kolm luuletust: „Laul“ (1795), „Lapse uinutamisse Laul“ (1796) ja „Kewwade laulda“ (1797). Viimast peetakse eesti kirjanduses esimeseks trükitud loodusluuletuseks ning uinutamise laulu esimeseks hällilauluks. Käsikirjalisena on Johann Heinrich Rosenplänteri ärakirjas („Bibliotheca esthonica“) säilinud Schwabe „Eestima tallomehhe laul“. Schwabe talupojasõbralik ilmavaade ei kajastunud ainult luules – Lihula-perioodil lävis ta valgustaja Johann Christoph Petriga, kes mainis teda oma teoses „Ehstland und die Ehsten“ (1808) kui talupoegade elu parandamisele pühendunut.