Hendrik Adamson
Hendrik Adamson (6.X 1891 – 7.III 1946), kes armastas luuletada mulgi murdes, on eesti üks tunnustatumaid murdeluule edendajaid. Ta kirjutas ka lühiproosat.
Ta sündis Lõuna-Eestis Viljandimaal Kärstna vallas, alustas kooliteed kohalikus maa-algkoolis (nn ministeeriumikoolis) ning jätkas õpinguid 1907–1911 Tartu Õpetajate Seminaris. Seejärel töötas ta õpetajana ja koolijuhatajana, kõige kauem kodukoha Kärstna 6-klassilises algkoolis. 1927. aastal loobus Adamson halveneva kopsuhaiguse tõttu pedagoogitööst. Ta elas vähenõudlikult Kärstnas väiketalus, teenides elatist ainult kirjutamisega. 1940. aastatel naasis ta väga lühikeseks ajaks õpetajatööle. Adamson suri 1946. aastal Kärstnas.
Kärstna koolis õppides luges Adamson eeskätt vene ja eesti kirjandust. 19 sajandi eesti rahvusromantiliste luuletajate (eriti Ado Reinvaldi) eeskujul tegi ta ka oma esimesed värsikatsed. Tartu õpetajateseminari ajal täienes tema lektüür lääne tuntud autorite (Goethe, Schiller, Ibsen, Hauptmann, Jack London jt) teostega. Noore õpetajana hakkas Adamson 1913. aastast peale avaldama ajalehtedes mitmesugust lühiproosat ja ka luuletusi. Just viimased tekitasid huvi kirjanikus ja kriitikus Friedebert Tuglases, kes edaspidi koostas ja toimetas suure osa Adamsoni luulekogudest.
Adamsoni esimene luulevihik „Mulgimaa“ (1919) äratas väikesele mahule vaatamata tähelepanu. See mõjus oma ehtsa maa- ja looduslähedusega tollase eesti luule sümbolismi- ja modernismitaotluste taustal erandlikult ja värskelt. Oli niihästi lüürilisi meeleolusid kui ka rahvapärast huumorit, enamjaolt kirja pandud Adamsoni koduses mulgi keelemurdes. Mulgimaa loodus, külapildid ja -meeleolud ning murdekeel jäävad kogu Adamsoni edaspidise luule märksõnadeks ning Adamson ongi tuntud ennekõike kui „Mulgimaa laulik“. Tema teises luulekogus „Inimen“ (1925) leidub siiski ka rohkesti kirjakeelseid ja abstraktsemaid elufiloofilisi tekste. Kolmandas kogus „Tõus ja mõõn“ (1931) valitsevad jälle murdekeel ja meeleolupildid, ent rohkem on vormikirevust, keele- ja värsieksperimente, ühtlasi ka teatud kunstlikkust. Adamsoni traditsioonilisem esituslaad on tagasi tema neljandas, läbivalt eleegilise häälestusega kogus „Kolletuspäev“ (1934). Tema kõige küpsemaks ja mitmekülgsemaks luulekoguks on peetud „Mälestuste maja“ (1936), mille poeetikat kujundavad varasemast enam eesti vanema ja uuema rahvalaulu elemendid. Kogus „Linnulaul“ (1937) moodustavad kandva osa ballaadid, millest paljud toetuvad rahvapärimusele. Aastate 1937–42 luuletusi sisaldanud käsikiri „Seitsmes“ jäi ilmumata. Postuumselt on välja antud mitu Adamsoni luule valikkogu ning aastal 2008 tema kogutud luuletused.
Adamsoni lühiproosat, mille paremik on vaimukalt sõnastatud, sisaldavad 1925. aastal ilmunud „Roheline sisalik“ ja „Kuldblond neitsi“ ning postuumsed kogumikud. Temalt on ilmunud ka autobiograafilised jutustused „Kuldsel elukoidikul“ (1928), „Auli“ (1929, ajakirjas Looming) ja „Auli kiusatus“ (1931, ajalehe Sakala lisas). Viimased kaks on 1989 avaldatud raamatus „Auli“.
On märkimisväärne, et Adamson kirjutas ka esperanto keeles originaalluulet ja -proosat, mis ilmus paljudes ajakirjades; samuti on tema eestikeelset loomingut tõlgitud esperanto keelde. Raamatutena on välja antud jutustus „Auli“ (1934) ja luulekogu „Vesperkanto“ (Õhtulaul, 1967). Adamsoni hauale Helme kalmistul on pandud esperantokeelne mälestustahvel. Alates 1994. aastast antakse välja Hendrik Adamsoni murdeluulepreemiat.
E. S.
Raamatud eesti keeles
Luule
Mulgimaa. Tartu: Odamees, 1919, 47 lk. [2. trükk: Tartu: Noor-Eesti, 1936, 57 lk.]
Inimen. Tartu: Noor-Eesti, 1925, 62 lk.
Hulkuw laip: (poeem-grotesk). Viljandi: Sakala, 1927, 14 lk.
Tõus ja mõõn: luuuletised. [Tartu]: Eesti Kirjanikkude Liit, 1931, 46 lk.
Kolletuspäev. [Tartu]: Eesti Kirjanikkude Liit, 1934, 57 lk.
Mälestuste maja: luuletisi. [Tartu]: Eesti Kirjanikkude Liit, 1936, 70 lk.
Linnulaul: luuletusi. [Tartu]: Eesti Kirjanikkude Liit, 1937, 67 lk.
Kolm pilku. Toimetanud Aino Kosesson ja Endel Köks, eessõna Harald Parrest. Geislingen: [1947], 30 lk.
Kogutud luuletused. Koostanud ja järelsõna Arvo Mägi. Stockholm: Vaba Eesti, 1963, 300 lk.
Hendrik Adamson. Koostanud Ain Kaalep. Tallinn: Eesti Raamat, 1965, 145 lk. [Sari ‘Väike luuleraamat’.]
Vikerkaar ja vari. Koostanud Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 1998, 95 lk.
Laotuse õlman: ma muigan mu mulgi murden: 1919–1945. Koostanud Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2001, 102 lk.
Om maid maailman tuhandit: kogutud luuletused. Koostanud Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2008, 731 lk.
Elu sõnad. Järelpõiming. Koostaja ja saatesõna Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2020, 149 lk.
Lühiproosa
Roheline sisalik. Tartu: Noor-Eesti, 1925, 66 lk.
Kuldblond neitsi. [Eesti: s.n., 1925], 68 lk.
Kuldsel elukoidikul: jutustus lapsepõlvest. Viljandi: H. Adamson, 1928, 111 lk.
Auli: lugu ühest väikesest poisist. Koostanud Hando Runnel. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, 76 lk.
Kuldsel elukoidikul. Koostanud ja järelsõna Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2011, 479 lk.
Pastaldega pikne. Koostanud Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2013, 302 lk.
Kirjavahetus, päevikud
Kirjade kuningas. Koostanud Hando Runnel, toimetanud Katre Ligi. Tartu: Ilmamaa, 2023, 255 lk.
