Ilmi Kolla
Ilmi Kolla (4. VI 1933 – 18. XII 1954) oli eesti luuletaja, kelle lühikeseks jäänud loometee kuulutas ette kuuekümnendate luuleuuendust.
Kolla sündis Pärnus, 1944. aastal siirdus perekond Surju, kus ta lõpetas ka 7-klassilise kooli. Ta alustas keskkooliõpinguid Pärnus, ent need katkestas haigestumine tuberkuloosi. Kolla töötas 1952. aastal lühikest aega noortelehe Säde toimetuses. Ta sai 1950 Noorte Autorite Koondise Pärnu osakonna liikmeks. Haiguse süvenemise tõttu sattus Kolla Tallinna Kivimäe haiglasse, kus ka suri. Ilmi Kolla on maetud Surju kalmistule.
Ajakirjanduses ilmusid esimesed Kolla luuletused 1947. aastal. Suuresti autobiograafilise taustaga isikliku tunnetusega loodus- ja tundeluule ei haakunud Stalini-ajastu nõukogulike taotlustega. Kolla luulele on iseloomulik nukker lüürilisus, teadlikkus elu haprusest, aga samas ka otsekohene avameelsus ning naiselikkus. Pärt Lias on märkinud, et tema „lihtsad siirad värsid väljendasid jääminekut ootava luule varakevadist, alles pungumas meeleolu”. Kolla luuletusi on rohkelt viisistatud, üks tuntumaid on „Nukrad hetked“ (helilooja Aarne Oit). Tema luule jõudis kogumikesse pärast surma: „Luuletused“ (1957), „Minu kevad“ (1983) ja „Kõik mu laulud“ (2009).
A. K.
Raamatud eesti keeles
Luule
Luuletused. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957, 80 lk.
Minu kevad. Tallinn: Eesti Raamat, 1983, 112 lk.
Kõik mu laulud. Koostanud Eve Annuk. Tallinn: Eesti Raamat, 2009, 205 lk.
Ilmi Kolla kohta
Eve Annuk, Ilmi Kolla ja tema aeg. Biograafilise lähenemisviisi võimalusi nõukogude aja uurimise kontekstis. Doktoritöö. Tartu: Tartu ülikooli kirjastus, 2006, 190 lk.
