Mari Saat (aastast 1975 kodanikunimi Mari Meel, s. 27. IX 1947) on proosakirjanik.
Sündis ja õppis Tallinnas, lõpetas TPI majandusteaduskonna, oli ENSV TA majanduse instituudi, aastast 1993 Tallinna Tehnikaülikooli teadustöötaja. Majandusteaduste kandidaat 1977. 1983-1993 kutseline kirjanik Tallinnas. Kirjanike Liidu liige alates 1976. aastast, juhatuses 1976-1981. Abielus kunstnik Raul Meelega.
Saat debüteeris 1970. aastal ajakirjas Noorus novelliga „Kollane liblikas“. Esikraamat „Katastroof“ ilmus Loomingu Raamatukogus 1973. aastal. Loometee alguses oli valdav lühiproosa. Ülevaate Saadi kui prosaisti käekirjast annab kogumik „Oakesed kaunas“ (2014). Jutustus või lühiromaan „Mida teha emaga?“ (Looming 1977, raamatuna 1978) vaatleb noorte linnastumise ja maaelanikkonna vananemisega seotud valus-teravaid küsimusi. Selle romaani mõned tegelased tegutsevad ka järgnevas romaanis „Laanepüü“ (1980), kus on vaatluse all isikliku ja teadusmaailma kokkupuuted. Romaan „Võlu ja vaim“ (1990) keskendub naise hingemaastike kaardistamisele ning käsitleb muuhulgas soolise identiteedi küsimusi. Palju vastukaja sai Eestis elavate venelaste käekäiku vaatlev romaan „Lasnamäe lunastaja” (2008), milles sotsiaalsetele probleemidele lisandub religioosne mõõde.
Mari Saadi tegelased seisavad sageli eetiliste valikute ees. Tema teostes põkkuvad tihti mõistuslik ja alateadlik. Esile on tõstetud Saadi teoste erilist tajukogemust ja unes-tunde motiivi. Tema teoste argisesse maailma lõikab ühel hetkel sisse kummastav calderónilik elu-on-unenägu-tundmus. Maailm, kus liiguvad Saadi teoste tegelased, on väliste parameetrite järgi kõigiti argine ja reaalne, kujutatud Saadi proosale omases asises keeles, ent miski lõikub sellesse reaalsusse ja toimuvat hakkab saatma iseäralik kummastavus, mille taustal avatakse inimloomuse erinevaid tahke.
Saat on pälvinud rohkelt auhindu: kahel korral F. Tuglase novelliauhinna: 1974. aastal esikraamatu „Katastroof“ (1973) ja 1986. aastal novelli „Elsa Hermann“ (1985) eest; saanud 1985. aastal A. H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia proosakogu „Õun valguses ja varjus“ (1985), 1989. aastal J. Smuuli nimelise preemia lastele mõeldud jutukogu „Mina ise“ (1988) eest; Kirjanike Liidu aastapreemia 1992. aastal romaani „Võlu ja vaim“ (1990) eest; kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiad romaani „Sinikõrguste tuultes” (2000) ja „Lasnamäe lunastaja” (2008) eest.
A. K.
Romaanid
Laanepüü. Tallinn: Eesti Raamat, 1980, 159 lk.
Võlu ja vaim. 1. raamat. Loomade ränded. Tallinn: Õllu, 1990, 140 lk.
Sinikõrguste tuultes…. Tallinn: Varrak, 2000, 117 lk.
Lasnamäe lunastaja. Tallinn: Tuum, 2008, 149 lk. [2. trükk: 2009.]
Lühiproosa
Katastroof. Jutustus. Tallinn: Perioodika (Loomingu Raamatukogu), 1973, 71 lk.
Roosipuupungad. Tallinn: Eesti Raamat, 1975, 143 lk.
Mida teha emaga?. Tallinn: Eesti Raamat, 1978, 107 lk.
Õun valguses ja varjus. Novelle ja jutustusi. Tallinn: Eesti Raamat, 1985, 144 lk.
Oakesed kaunas. Kogutud novellid. Tallinn: Tuum, 2014, 270 lk.
Lastekirjandus
Mina ise. Tallinn: Eesti Raamat, 1988, 45 lk. [2. trükk: 2009.]
Päkapikuõpetus. Tallinn: Tuum, 1995, 16 lk. [Järgmised trükid: 2011, 2017.]
Kuu King. Tallinn: Tammerraamat, 2017, 119 lk.
Maa ja Taevas. Tallinn: TEA Kirjastus, 2017, 22 lk.
Urrr ja Auhh. Väikese Jänese käest kuuldud loo kirja pannud Mari Saat. Kujundanud Liisa Maria Murdvee; illustratsioonid: Liidia Meel. Tallinn: Tuum, 2023, 69 lk.
Artiklid ja esseed
Surija üksildusest. Esseed. Tallinn: Tuum, 2004, 108 lk.
Matused ja laulupeod. Tartu: Petrone Print, 2015, 168 lk.
Mari Saadi kohta
Võlus ja vaimus, valguses ja varjus. Mari Saadi maailm. Koostajad Piret Viires ja Virve Sarapik. Tallinn, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2015. [Sari ‘Etüüde nüüdiskultuurist’.]