Enn Kippel
Enn Kippel (kuni 1935 Eduard Ferdinand Kippel, 16./3. II 1901 – 15. II 1942) oli prosaist, kes on eeskätt tuntud oma ajalooliste romaanide ja jutustustega.
Kippel sündis ja õppis Tallinnas. Isa surma järel asus elama Peterburi, kus omandas kondiitrikutse ja töötas mitmesugustel ametikohtadel. 1919 naasis Eestisse. Astus sõjaväkke, jäi üleajateenijaks. Õppis 1930-1935 Tartu õhtugümnaasiumis, hiljem mõnda aega Tartu ülikooli usuteaduskonnas. Oli Eesti Kirjanike Liidu liige alates 1936. aastast. Kuulus pahempoolsesse üliõpilasseltsi Ühendus, mille liikmete hulgas oli ka A. H. Tammsaare, folklorist Oskar Loorits ja poliitik August Rei. Läks 1940. aastal kaasa nõukogude võimu pooldajatega. Töötas poliitjuhina ning ajakirja Nõukogude Kaitsel toimetuses. Astus 1941 NLKPsse. Sõja ajal tegutses rindekorrespondendina. Evakueerus Saksa okupatsiooni eest Leningradi, oli Rahva Hääle toimetuse liige. Suri Leningradi blokaadis nälga, maetud Leningradi Piskarjovi kalmistule ühishauda.
Esimesed kirjanduslikud tööd ilmusid gümnaasiumiõpingute ajal õpilasajakirjas Rada. Esimene romaan „Ahnitsejad“ (I-II, 1935) käsitleb satiirilises võtmes agulielu ning puudutab ka vapside temaatikat. Agulielu ja raha laastav mõju leiavad käsitlemist romaanis „Kuldvasikas“ (1939).
Kesksel kohal on Kippeli loomingus ent ajalooainelised romaanid. Ta on käsitlenud sõdu, ülestõuse ja muid pöördelisi sündmusi Läänemere äärsetes maades, näiteks liivlaste ristiusustamist 13. sajandi alguses romaanis „Issanda koerad“ (I-II, 1938), Liivi sõja lahinguid ja piiramisi aastail 1575-1579 romaanis „Suure nutu ajal“ (I-II, 1936), Rootsi kuninga Karl XII (Raudpea) ja Vene tsaari Peeter I vastasseisu Põhjasõja (1700-1721) algaastail romaanis „Kui Raudpea tuli“ (I-II, 1937) ning Jüriöö ülestõusuna tuntud eestlaste vastuhakku sakslastest ja taanlastest võõrvallutajatele 14. sajandil romaanis „Jüriöö“ (1939). Sõjaajaloost huvitunud ja relvi kogunud Kippeli ajaloolised romaanid keskenduvad sõjasündmustele ning annavad üksikasjaliku pildi sõjapidamisest kõige sinna juurde kuuluvaga. Tegelaste psühholoogia jääb tagaplaanile. Tema naturalistlikke sõjaõudusi hakati autori nime järgi kriitikas kutsuma kippelismideks. Valdav osa romaanidest paistab silma venelaste negatiivse kujutamisega, mistõttu neid nõukogude ajal uuesti välja ei antud. Seevastu noorsoojutustuses „Meelis“ (ilmus Lastelehes 1940, raamatuna 1941) kujutatakse Sakala vanema Lembitu ja vene vürsti Vjatško sõprust ja ühist võitlust saksa ordurüütlite vastu. Seetõttu leidis “Meelis” Nõukogude ajal propagandistlikku kasutamist eesti-vene ajaloolise sõpruse näidismaterjalina. See oli koolides kohustuslik kirjandus ja ilmus mitmes kordustrükis.
A. K.
Raamatud eesti keeles
Romaanid
Ahnitsejad. Tartu: Noor-Eesti, 1935, 196+159 lk. [2. trükk: 2011.]
Suure nutu ajal. Romaan Vene-Liivi sõjast. Tartu: Noor-Eesti, 1936, 320+305 lk. [2. trükk: 1992.]
Kui Raudpea tuli. Romaan Põhjasõjast. Tartu: Noor-Eesti, 1937, 348+328 lk. [Järgnevad trükid: 1939, 1996, 2008.]
Issanda koerad. Romaan liivlaste kristianiseerimisest. Tartu: Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, 1938, 338+352 lk. [2. trükk: 1987.]
Jüriöö. Romaan eestlaste vabadusvõitlusest XIV sajandil. Tartu: Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, 1939, 413 lk. [Järgnevad trükid: 1996, 2017.]
Kuldvasikas. Tartu: Noor-Eesti, 1939, 250 lk. [2. trükk: 1957.]
Jutustused
Meelis. Ajalooline noorsoojutt. Tallinn: Pedagoogiline Kirjandus, 1941, 149 lk. [Järgnevad trükid: 1945, 1955, 1961, 1976, 1984, 1999, 2005, 2008, 2020.]
