Valev Uibopuu
Valev Uibopuu (19./6. X 1913 – 18. III 1997) oli prosaist, üks tuntumaid eesti pagulaskirjanikke.
Sündis Võrumaal Karula kihelkonnas Vana-Antsla vallas. Õppis Tartus, Kõlleste vallas Karaskil, Linnamäel, Kanepis ja Otepää gümnaasiumis. Oli Valgas Vaba Maa korrespondent, kirjutas mitmele ajakirjandusväljaandele. 1939. aastal tuli Tallinna, kus toimetas Perekonnalehte. Töötas erinevatel ametikohtadel, aastatel 1942-1943 Eesti Sõna toimetuses. Põgenes 1943. aastal Soome, töötas seal erinevatel ametikohtadel ja võttis osa almanahhi Eesti Looming toimetamisest. 1944. aastal läks Rootsi, töötas Välis-Eesti toimetuses. Stockholmis lõpetas Eesti gümnaasiumi, õppis 1953 Helsingi ja 1954-1958 Lundi ülikooli filosoofiateaduskonnas, litsentsiaadikraad 1967, doktorikraad 1970 (väitekiri „Similarkomparative Konstruktionen im Finnischen und Estnischen“ (1970)). Aastatel 1954-1970 töötas Lundis Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastuses, oli ka selle esimees. Aastatel 1971-1980 oli Lundi ülikoolis dotsent ja Soome-ugri instituudi juhataja. Oli 1944-1964 abielus soome kirjaniku Tuuli Reijoneniga. Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liige 1945, selle juhatuses, Rootsi Kirjanike Liidu liige 1960, Eesti PEN-klubi liige. Pälvis Henrik Visnapuu kirjandusauhinna novellikogu „Igavene küla“ (1954) eest, Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna (1992), Bernard Kangro kirjanduspreemia (1993), teose „Meie ja meie hõimud“ (1984) eest Rootsi Eestlaste Esinduse auhinna (1990) ning Riigivapi III klassi teenetemärgi (1997). Suri Lundis, maetud Karula Lüllemäe kalmistule.
Esimesed proosapalad ilmusid 1930 ajakirjanduses. Jutustustes ja novellides domineerib kodumaine ainestik, tegevustik sageli külamiljöös, mille kõrvale tulevad paguluses Rootsi elu-olu pildid, nt Eestis kirjutatud novelle koondav kogu „Linnud puuris“ (1946), novellikogu „Kahju läinud aegadest“ (1949), „Igavene küla“ (1954). Hilisemates kogudes „Mosaiik“ (1962) ja „Toselli serenaad“ (1982) võõrsilolu piltide osakaal tõuseb, ent inimloomus leitakse oma põhiolemuselt jäävat ühesuguseks. Ülevaate novellistikast annab kogu „Muutunud maailm“ (1997).
Romaan „Keegi ei kuule meid“ (1948) on ilmselt Uibopuu kõige tuntum teos. See kujutab 1939.-1941. aasta pöördelisi sündmusi väikelinnas, milles on äratuntav Valga. Toimuvat nähakse n-ö väikese inimese vaatepunktist. Uibopuule pakub huvi psühholoogia, tegelastel tuleb teha valikuid olukorras, kus häid valikuid ei ole. Väikelinna võib tõlgendada kui väikeriigi mudelit, kusjuures pealkiri viitab väikeriigi nõrgale häälele ja üksi jäämisele. Pagulasühiskonna mudelina võib tõlgendada ka merel seilavat laeva modernistlikku vaatepunktide vaheldust kasutavas romaanis „Neli tuld“ (1951).
Uibopuu üheks tippteoseks on psühholoogiline romaan „Janu“ (1957), mis kujutab luutuberkuloosi põdeva tütarlapse paranemist lootusetust haigusest. Autor on haiguse kujutuses kasutanud ka autobiograafilist ainest. Romaan keskendub uibopuulikult üksildase peategelase sisevaatlusele. Olles haiguse tõttu aheldatud voodisse, teravnevad meeled ning analüüsivõime. Äärmise intensiivsusega on kujutatud ümbritsevat loodust ja tegelase tundevärvinguid. Paradoksaalselt osutuvad haigena paigale aheldatud aastad hiljem vanadusest tagasivaadatuna kõige ilusamaks ajaks.
Üksikisiku ja ühiskonna vaheline konflikt on esiplaanil romaanis „Markuse muutumised“ (1961), mille peategelases võib näha Kristuse teisikut kaasaegses suurlinnas.
Romaanis „Lademed“ (1970) vaetakse eesti pagulasproblemaatikat läbi peategelase silmade, kes ei ole pagulane, ent liitub pagulastega, kuna tunneb end kõikjal võõrana. Teoses on täheldatud mõjustatust eksistentsialistlikust filosoofiast, mida kohtab ka eelnevas proosas. Ka kaksikromaanis „Kaks inimelu ajapöördeis”: „Mina ja Tema“ (1990) ja „Ainult juhus“ (1991) on vaatluse all pagulastemaatika, sedakorda Teise maailmasõja tõttu maailma pillutud eestlased.
Lisaks ilukirjanduslikule loomingule kirjutas Uibopuu ka artikleid ja arvustusi (kogumik „Ajavoolu võrendikest“, 1987) ning tegeles filoloogiliste küsimuste ja soome-ugri temaatikaga („Meie ja meie hõimud“, 1984).
A. K.
Raamatud eesti keeles
Romaanid
Võõras kodu. Vadstena: Orto, 1945, 239 lk. [2. trükk: 2020.]
Keegi ei kuule meid. Vadstena: Orto, 1948, 438 lk. [Järgnevad trükid: 1973, 1992, 2009.]
Neli tuld. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1951, 327 lk. [2. trükk: 1993.]
Janu. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1957, 327 lk. [2. trükk: 1997.]
Markuse muutumised. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1961, 347 lk. [2. trükk: 1997.]
Lademed. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1970, 292 lk.
Mina ja Tema. Esimene raamat romaanist Kaks inimelu ajapöördeis. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1990, 200 lk.
Ainult juhus. Teine raamat romaanist Kaks inimelu ajapöördeis. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1991, 211 lk.
Lühiproosa
Väravate all. Jutustus. Tartu: Noor-Eesti, 1936, 136 lk.
Viljatu puu. Novellid. Tartu: Ilukirjandus ja Kunst, 1940, 201 lk.
Linnud puuris. Vadstena: Orto, 1946, 280 lk.
Kahju läinud aegadest. Miniatuure ja jutustusi. Vadstena: Orto, 1949, 231 lk.
Igavene küla. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1954, 302 lk.
Mosaiik. Novelle ja laaste. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1962, 283 lk.
Toselli serenaad. Jutustusi, novelle ja dialooge. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1982, 214 lk.
Muutunud maailm. Tallinn: Eesti Raamat, 1997, 275 lk. [Sari ‘Eesti novellivara’.]
Lastekirjandus
Hõbedane õng. Tartu-Tallinn: Loodus, 1940, 28 lk.
Metsamajake. Tallinn: Pedagoogiline Kirjandus, 1941, 47 lk.
Artiklid ja uurimused
Meie ja meie hõimud. Peatükke soomeugrilaste minevikust ja olevikust. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1984, 302 lk.
Ajavoolu võrendikest. Mõtteraamat kirjanduse, keele ja kultuuri vallast. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1987, 228 lk.
Välismaine Eesti Kirjanike Liit. Tallinn: Eesti Kirjanike Liit, 2012, 143 lk.
Valev Uibopuu kohta
Ülo Tonts, Valev Uibopuu. Elu ja loomingu lugu. Tartu: Ilmamaa, 2004, 239 lk.
Maie Elstein, Valev Uibopuu bibliograafia. Võru, 2013, 90 lk.
