Albert Trapeež on väljamõeldud elulooga fiktsionaalne isik. Enamik Albert Trapeeži nime all avaldatust pärineb Leonhard (Leo) Lapinilt (29. XII 1947 – 28. II 2022). Leonhard Lapin oli arhitekt, kunstnik, arhitektuuriajaloolane ja luuletaja.
Leonhard Lapin lõpetas 1965. aastal Räpinas keskkooli. Aastatel 1966–1971 õppis ta Tallinnas Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis arhitektuuri. Aastatel 1971–1974 töötas Lapin Tallinna restaureerimisvalitsuses arhitektina. Ta oli alates 1977. aastast Eesti Kunstnike Liidu ja alates 1982. aastast Eesti Arhitektide Liidu liige. Alates 1990. aastast oli Lapin Eesti Kunstiakadeemia õppejõud, 1995. aastast professor. Aastatel 1991–1993 oli ta ajakirja Ehituskunst peatoimetaja.
Leonhard Lapin sai 1970. aastatel tuntuks oma joonistuste ja graafikaga. Eesti avangardkunsti juhtiva esindajana saavutas ta kiiresti tuntuse Nõukogude Liidus ja Läänemere regioonis. Ta esines esimeste happeningide ja performance’idega Eestis.
Albert Trapeeži nime all kirjutas Lapin alates 1970. aastatest sihipäraselt luulet, mis ei sobinud Nõukogude Eestis aktsepteeritavate normidega ning mille kohta oli ette teada, et seda tõenäoliselt ei avaldata. Trapeeži laulutekste kasutas Eesti legendaarne punkansambel Propeller, samuti ilmus tema luuletusi omakirjastuslikes väljaannetes ja ajakirjades. Trapeeži tekste ilmus ka teiste kirjanike, näiteks Tiit Kändleri ja Toomas Vindi raamatutes. Pärast Eesti taasiseseisvumist on Trapeeži luulest ilmunud mitmeid kogumikke.
Trapeež viljeles erootilist vemmalvärssi, punkluulet ja juhuluulet ning leiutas Jaapani haiku sarnase eesti luulevormi hauku.
L. P.
Luule
Sitased seitsmekümnendad: ebatsensuurset luulet a. 1969–1977. Tallinn: L. Lapin, 1993. 61 lk.
Häälitsusi ja sõnu: poeem 13. häälele: hingetõmme aastaist 1984–1985. Tallinn, 1995. 87 lk.
Kaunimad laulud: luulet möödunud sajandist. Tallinn: Umara, 2000. 110 lk.
Võta suhu sõna. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2011. 91 lk.
Armastades. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 48 lk.
Kollased sandaalid [elagu skandaalid]. Tallinn: Näo Kirik, 2018. 79 lk.