Carl Gustav von Staden

Carl Gustav von Staaden (ka Staden, 12. XI 1700–1. V 1750) oli saksa päritolu vaimulik ja juhuluuletaja.

Ta sündis Tallinnas sõjaväelase perekonnas. Kuni üheksanda eluaastani sai ta õpetust kodus, seejärel Tallinna gümnaasiumis. 1710. aastal surid Staadeni vanemad katku. Poisi võttis kasvatada ema onupoeg Arnold von Husen, Niguliste kiriku pastor, hiljem superintendent ning Oleviste kiriku hingekarjane.

Pärast kooli lõpetamist suundus Staaden Saksamaale. Ta alustas teoloogiaõpinguid Halles, kuid vahetas 1719. aastal ülikooli ja lõpetas stuudiumi 1721. aastal Jenas. Jenas avaldas ta oma Ungarist pärit sõbrale ja õpingukaaslasele Carl Friedrich Lövile pühendatud 16-realise põhjaeestikeelse luuletuse „Sinno waiw’ nink raske Thö“. Teos ilmus C. F. Lövi doktoritöö kaante vahel eestipärastatud autorinimega Karl Gustas Taden. Luuletuse avastas Otto Alexander Webermann 1957. aastal Göttingeni ülikooli raamatukogust.

1722. aastal pöördus C. G. von Staaden Liivimaale tagasi ning pidas aastatel 1724–1744 Äksi ja aastatel 1744–1750 Tartu eesti koguduse pastori ametit. Staaden oli äge hernhuutluse vastane, seda tõendab tema kirjavahetus Johann Christian Quandtiga (aastast 1744, avaldatud 1751. aastal). Staaden oli ka Tartu linnakonsistooriumi liige ja püüdis anda oma panuse linna arendamisse. 1747. aastal laskis ta trükkida ülevaate Tartu linna olukorrast ja oma ettepanekud olukorra parandamiseks. Kirjatöö lootis Staaden üle anda Liivimaad väisanud tsaarinna Jelizavetale, kes oma reisil paraku Tartusse ei jõudnud.

L. P.