Edzard Schaper

Edzard Schaper (Ernst Edzard Helmuth Schaper, 30. IX 1908 – 29. I 1984) oli saksa prosaist ja publitsist, kes elas Eestis ja kirjutas siinsetest oludest palju.

Schaper sündis (omaaegse Saksa, tänase Poola aladel asuvas) Ostrowos, õppis Hannoveri gümnaasiumis ja konservatooriumis. Töötas mitmel pool teatrites. Pärast tutvumist ja abiellumist Tallinnast pärit sakslannaga, elas aastatel 1930-1940 ajakirjaniku ja kirjanikuna Eestis. Eesti okupeerimise järel 1940. aastal põgenes Soome, sealt siirdus 1944. aastal Rootsi ning 1947 Šveitsi, kus elas kuni surmani. Oli muuhulgas Freiburgi ülikooli audoktor, pälvinud Stockholmi Eesti Rahvusfondi kuldauraha, Gottfried Kelleri preemia (1967), Konrad Adenaueri kirjanduspreemia (1969) ja Saksa Liitvabariigi Suure Teeneteristi (1978). Maetud Glisi kalmistule.

Esimesed romaanid ilmusid 1920. aastate lõpus: „Der letzte Gast“ (1927) ja „Die Bekenntnisse des Försters Patrik Doyle“ (1928). Laiema tuntuse pälvis 1930. aastatel Eesti-aineliste romaanidega: „Die Insel Tütarsaar“ (1934), mis kujutab ühe mehe sisemist teekonda, vene õigeusku Eestis käsitlev „Die sterbende Kirche“ (1935) ning Schaperi peateoseks peetav „Der Henker“ („Timukas“, 1940, ilmus ümbertöötatuna pealkirja all „Sie mähten gewappnet die Saaten“ 1956. aastal). Romaan käsitleb 1905. aasta revolutsioonilisi sündmusi Eestis, esitades need eeskätt mitte mässajate, vaid Vene impeeriumi võimuesindajate silme läbi. Karistussalku juhtinute seas oli ka baltisakslasi, kellest kurikuulsaim oli Karl von Sivers, keda võib pidada romaani peategelase krahv Ovelackeri eeskujuks. Karmist kohtumõistjast saab hiljem mõisahärra hüüdnimega Timukas, keda jääb saatma süütunne, mis laheneb kristlikus andestuses.

Šveitsis elades algas Schaperi uus loominguliselt viljakas periood, mil ilmusid muuhulgas ka Eesti-ainelised romaanid: „Der Gouverneur oder Der glückselige Schuldner“ (1954), mille keskmes on Rootsi ohvitseri lembelugu Põhjasõja taustal, Eesti katoliku kiriku problemaatikale 1940. aasta sündmuste eel keskendub „Der Aufruhr des Gerechten“ (1963), ning „Epitaph für einen Patrioten“ (1968), mis käsitleb 1939. aasta baaside lepingu järgset olukorda Paldiskis.

Eesti mängis Schaperi kirjanduslikus kujunemises olulist rolli, Eesti-aines on loomingus tähtsal kohal. Eesti saatus Teise maailmasõja ajal ja järel ning Balti riikide olukord laiemalt oli üks teemasid, mida Schaper käsitles nii ilukirjanduses kui ka publitsistikas. Ta oli üks neist, kes selgelt astus välja Balti riikide poliitilise sõltumatuse eest, käsitledes seda ka esseistikas, mis raamatuna on ilmunud kogumikus „Untergang und Verwandlung“ (1952). Schaper käsitleb oma loomingus intellektuaalseid, religioosseid ja poliitilisi pöördeid Euroopas. Loomingus on olulisel kohal kristlik-religioosne taust ning mitmeplaaniline piiri sümboolika.

A. K.

Raamatud eesti keeles

Romaanid
Timukas. Tallinn: Huma, 2002, 703 lk. [2. trükk: 2009.]

Lühiproosa
Täht piiri kohal: jõululegend. Rooma: Maarjamaa, 1964, 60 lk.
Maailma lõpp Hiiumaal. Tallinn: Perioodika (Loomingu Raamatukogu), 1996, 64 lk.

Lastekirjandus
Legend neljandast kuningast. Tallinn: Kunst, 1995, 79 lk.