Rein Saluri

Rein Saluri (22. IX 1939 – 13. X 2023) on eesti kirjanik, kelle loomingu peamise osa moodustavad jutustused, novellid ja näidendid. Oma teoste sisemonoloogides avab ta tegelaste hingesoppe, kujutades taustal kummastavaid või ahistavaid olukordi. Saluri käsitleb tihti identiteedi, mälu, mineviku ja kodu(tuse) teemasid ning puudutab avaramaid eksistentsiaalseid, ühiskondlikke ja ökoloogilisi probleeme.

Rein Saluri sündis Virumaal Salla vallas Tammiku külas. Talupidajate pere küüditati 1946. a Siberisse. Saluri koolitee algas Tammiku külakoolis, jätkus Tobolskis ning 1951. aastast, mil ta jõudis tagasi Eestisse, Otepää ja Tartu keskkoolides. 1959–1964 õppis ta Tartu ülikoolis bioloogiat ja 1964–1966 Leningradi ülikooli aspirantuuris geneetikat. Saluri töö ajakirjanikuna algas 1967. aastal ajakirja Horisont toimetuses. Aasta hiljem sai temast vastutav sekretär ajakirja Noorus juures, millest kujunes 1960. aastatel kirjandusse astunute uuendusmeelne häälekandja. Saluri edendas koos kaastoimetajatega toonast kirjandusilma ka Nooruse suvelaagrite korraldamisega. 1972–1975 oli ta kirjandusala toimetaja Tallinna Draamateatris. Hiljem töötas vabakutselise kirjanikuna ning vaheldumisi ajakirja Looming toimetuses ning Kirjanike Liidu juhatuses. 1974. a alates kuulus Saluri Kirjanike Liitu, 1988. a sai ta ENSV teeneliseks kirjanikuks. 1962–1989 oli NLKP liige.

Saluri alustas kirjanduslikku tegevust kooliõpilasena, mil avaldas loodusteemalisi jutustusi kooli almanahhides ja ajalehes Edasi. Järjekindlamalt hakkas tema looming ilmuma 1960ndate teisest poolest. Sel ajal äratas kriitikas suuremat tähelepanu novell „Krahvi poeg“ (1968). Saluri esimesed proosapalad eksperimenteerivad psühholoogilise modernismi võtmes. Need kujutavad meespeategelase kummastavat teadvusemaastikku, milles seguneb reaalne ja viirastuslik, taustal erinevad ajatasandid. Olevikuainelise süžeega seguneb peategelase tarvidus kaevuda minevikku, otsida tõeseid jälgi segasest sõja- ja stalinismiajast. Minevikuga seotud paine räägib kaasa tegelase identiteedis, aga kõneleb kaude ka ühisest rahvusmälust. Saluri varasem mõttekaemuslikum proosa koondub kogudesse „Mälu“ (1972) ja „Kõnelused“ (1976). Seejärel hakkab temalt lühikeste palade kõrval ilmuma ka pikemaid jutustusi (nt „Puusõda“, 1985) või novellitsükleid. Sisemonoloogile lisandub raamiv jutustav süžee; lisaks peategelasele avatakse rohkem ka kõrvaltegelasi ning eksistentsiaalsete teemade kõrval tõstatuvad eetilise hoiaku otsingud ja ökoloogilised probleemid, nagu loodusest võõrdumine. Mitmes tekstis (nt „Mees teab“, 1979 ja „Kala metsas“, 1981) vastandub eetilisele ja looduselähedasele eluhoiakule linlik ja kohanev-kompromislik suhtumine. Üleminekuaja avalikustamise vaimsusest on kantud stalinismiaegset psühholoogilist kliimat avav novell „5.3.53“ (1987) ja küüditamise teemaline näidend „Minek“ (1989). Proosaloomingu läbilõike annab koondkogu „Koguja“ (1990).

1970ndatel sai Saluri tuntuks ka näitekirjanikuna. Teemad on need needsamad, mis jutustustes. Näidendi „Külalised“ lavastus Tallinna Draamateatris kujunes omaette teatrisündmuseks. Ka tema teised teatrilavale jõudnud näidendid – „Kes ma olen?“, „Poiste sõidud“, „Lasteaiaonu“, Kadunud isa“ ja „Minek“ – pälvisid tähelepanu. Aja jooksul hakkas lakoonilisema stiiliga dialoogikesksetesse tekstidesse imbuma mängulisust ja tragikoomikat.

Saluri on kirjutanud ka hulganisti looma- ja linnujutte lastele, kriitikat ja kultuuriteemalisi artikleid ajakirjanduses, kuuldemänge ja dramatiseeringuid ning tõlkinud ilukirjandust vene ja inglise keelest. Kogu „Katked” sisaldab marginaalide kõrval ka tema isiklikke mälestusi.

Saluri on pälvinud kolm Friedebert Tuglase novelliauhinda teoste „Mälu” (1972), „Lõimetishoole” (1981) ja „5.3.53” (1987) eest ning kolm Juhan Smuuli nimelist kirjanduse aastapreemiat näidendi „Poiste sõidud” (1977), proosakogude „Uksed lahti, uksed kinni” ja „Kala metsas” (1982) ning näidendi „Minek” (1989) eest.

I. S.

Raamatud eesti keeles

Lühiproosa
Mälu. Tallinn: Eesti Raamat, 1972, 134 lk. [Jutud.]
Kõnelused 1972–1974. Tallinn: Eesti Raamat, 1976, 175 lk.  [Jutud, ‘Poiste sõda’ (näidend).]
Mees teab. Tallinn: Perioodika (Loomingu Raamatukogu), 1979, 56 lk.
Rebane räästa all. Tallinn: Eesti Raamat, 1979, 180 lk. [Jutud, näidendid.]
Kala metsas. Tallinn: Perioodika (Loomingu Raamatukogu), 1981, 47 lk. 
Uksed lahti, uksed kinni. Tallinn: Eesti Raamat, 1981, 213 lk. [Jutud.]
Üks, kaks ja korraga: kolm lugu. Tallinn, Eesti Raamat, 1983, 136 lk.
Puusõda. Tallinn: Eesti Raamat, 1985, 240 lk. [Jutud.]
Vaikne elu. Tallinn: Eesti Raamat, 1988, 140 lk. [Jutud, näidend.]
Naised ja loomad. Tallinn: Varrak, 1996, 78 lk. [Jutud.]
Katked: (1958–1999). Tallinn: Perioodika (Loomingu Raamatukogu), 1999, 72 lk.

Lasteraamatud
Kuidas: kümme lugu Annele ja Kadrile. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, 44 lk.  
Koduloomad. Tallinn: Eesti Raamat, 1978, 32 lk.  
Konnad ja maod. Tallinn: Eesti Raamat, 1979, 20 lk.
Linnud. Tallinn: Eesti Raamat, 1981, 47 lk.  
Metsloomad. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, 47 lk.  
Ühed loomad kõik. Tallinn: Valgus, 1998, 67 lk.

Näidendid
Külalised: näidend 2 vaatuses. Tallinn: Perioodika (Loomingu Raamatukogu), 1974, 48 lk. [2. trükk: 1989.]
Kõnelused 1972–1974. Tallinn: Eesti Raamat, 1976, 175 lk.  [Jutud, ‘Poiste sõda’ (näidend).]
Rebane räästa all. Tallinn: Eesti Raamat, 1979, 180 lk. [Jutud, näidendid.]
Vaikne elu. Tallinn: Eesti Raamat, 1988, 140 lk. [Jutud, näidend.]
Sõiduraamat. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, 117 lk. [Sisu: ‘Minek’, ‘Poiste sõidud’, ‘Külalised’.]
Tobukesed: kolm nukrat janti. Tallinn: Perioodika (Loomingu Raamatukogu), 1995, 78 lk.

Valitud teosed
Koguja: valik tekste (1967–1987). Tallinn: Eesti Raamat, 1990, 397 lk.