
Jaak Rähesoo (30. IX 1941 – 23. VII 2019) oli eesseekirjanik, kirjandus- ja teatrikriitik ning tõlkija.
Sündis Pärnus, lõpetas ta 1960 Pärnu I keskkooli. 1966 lõpetas Tartu Ülikooli inglise filoloogina, 1966-1969 õppis aspirantuuris ameerika kirjanduse alal, 1969-1970 Tartu Ülikoolis väliskirjanduse õppejõud, aastast 1970 vabakutseline. 1972-1995 elas Pärnus, aastast 1995 kuni oma surmani elas Tartus.
Tõlkijana pühendus Rähesoo 20. sajandi alguspoole angloameerika modernistlik-avangardistliku proosakirjanduse eestindamisele, kusjuures kõik oma tõlked varustas ta ulatuslike uurimuslike saatekäsitlustega, mis valgustavad autorite ja teoste asendit kultuuris laiemalt, nii ajaloolistes kui ka tüpoloogilis-esteetilistes seostes. James Joyce’i “Dublinlased” (“Dubliners”, 1969) oli esimene eesti tõlge iiri-inglise moodsa klassiku loomingust. Seejärel sai üheks Rähesoo elutööks William Faulkneri tõlkimine: “Kui ma olin suremas (“As I Lay Dying”, 1971), “Augustivalgus” (“Light in August”, 1987), “Sartoris” (2005) ning Faulkneri lühiproosa. Hilisematest tõlgetest on olulisemaid valimik Tennessee Williamsi näidendeid (1976) ning Joyce’i “Kunsniku noorpõlveportree” (“Portrait of the Artist as a Young Man”, 2003).
1991. aastal sai ta Aleksander Kurtna teatritõlke auhinna ning 2003 Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia James Joyce’i tõlkimise eest.
Jaak Rähesoo on viljelenud ka esseežanri ning võitnud 1996. aastal Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia esseistika kategoorias raamatuga “Hecuba pärast” (mis ilmus kirjastuse Ilmamaa “Eesti mõtteloo” sarja kolmanda raamatuna).
Jaak Rähesoo on tegutsenud ka viljaka teatrikriitikuna, olles muu hulgas üheks peamiseks kaasaegseks kommenteerijaks 1960. aastate teatriuuendusele, mille viisid Eesti teatris läbi Rähesoo põlvkonnakaaslased Evald Hermaküla, Jaan Tooming, Paul-Eerik Rummo, Vainu Vahing, Mati Unt jt.
Samuti on Rähesoo eesti teatri ajaloost ja tänapäevast kirjutanud inglisekeelse mahuka ülevaatliku monograafia “Estonian Theatre” (1999, täiendatud uustrükid 2003 ja 2008). Seejärel on ilmunud eelnimetatu eestikeelse kohalduse esimene köide: “Eesti teater. I Ülevaateteos”, 2011.
Esseed ja monograafiad
Hecuba pärast: kirjutisi teatrist ja draamast 1969-1994. Tartu: Ilmamaa, 1995, 320 lk. [Sari ‘Eesti mõttelugu’, 3.]
Eesti teater: ülevaateteos. 1. Üldareng; “Vanemuine”, “Estonia”. Tallinn: Eesti Teatriliit, 2011, 830 lk.