Astrid Reinla

Astrid Reinla (kodanikunimi Astrid Kabur, 1. III 1948 – 1. I 1995) oli eesti kirjanik.

Reinla sündis Tallinnas kirjandusteadlase Oskar Kuninga tütrena. Õppis Tallinna 29. Keskkoolis (1955–1961), Tallinna 7. Keskkoolis (1961–1966) ning Tartu Riiklikus Ülikoolis (1969–1974), mille lõpetas eesti filoloogina. Töötas Eesti NSV Riiklikus Raamatukogus (praegune Eesti Rahvusraamatukogu) bibliograafina (1966–1969), kirjastuses Eesti Raamat korrektorina (1974–1976) ja ajakirja Horisont keeletoimetaja ja korrektorina (1976–1979). Alates 1979. aastast oli vabakutseline kirjanik. Eesti Kirjanike Liitu kuulus aastast 1990. 1971. aastast oli abielus kirjanik Boris Kaburiga. Suri ootamatu terviserikke (insuldi) tagajärjel.

Reinla esimene kirjutis avaldati perioodikas aastal 1969. Tema vähem kui poole sajandi pikkuseks jäänud elu viljakaim loomeperiood oli 1980-ndatel aastatel, mil ta andis välja nii luule- ja novellikogusid kui ka laste- ja näitekirjandust, viimaste seas nt „Naeris naeris“ (1984), mis lavastati Eesti Nukuteatris ja „Koduabiline“ (1986), mis lavastati Ugalas.

Kuigi omas ajas oli Reinla loomingul oluline roll ning Aivar Kull on nimetanud teda „tollase kultuurielu tasakaalustavaks, lepitavaks, pingeid maandavaks jõuks“, on Astrid Reinla tänapäeval enim tuntud lastekirjanikuna. Tema loodud müütilise tegelase Pätuga (1988), keda keegi pole näinud, aga kelle kaela saab ajada kõik kodus juhtunud pahandused, on kasvanud üles mitu põlvkonda (teos jõudis 1990. aastal ka teleekraniseeringuni, samuti anti välja helikassett Pätu lauludega) ning valusalt realistlik lugu hüljatud kassist Teofrastusest (1985), mis peegeldab omaaegse ühiskonna väärtushinnanguid ja valupunkte, võib olla andnud tõuke mõnelegi hilisema põlvkonna noorkirjaniku kassiteemalisele lasteraamatule, samuti uue mõõtme kohaidentiteedile nii Tallinna Mustamäe linnaosa kui Peedu (küla Elva lähedal) paigatunnetuses. „Teofrastus“ sai nukufilmiks alles hiljuti, aastal 2018, mis markeerib teose tugevat mõju ning loo edasi elamist tolleaegsete laste mälestustes. „Teofrastus“ on tõlgitud ka saksa ja inglise keelde (mõlemad 1989).

Samuti jäi Reinla paljudele eestlastele meelde tänapäevani menuka teleseriaali „Õnne 13“ („Meie elu lood“) idee autori ja esimese stsenaristina. Tema poolt 1993. aastal loodud sari –, mille stsenaristid on hiljem korduvalt vahetunud, olles siiski alati olnud Eestis tuntud kirjanikud –, on populaarne ning jätkub katkematult ka mitu aastakümmet hiljem. 1995. aastal pälvis Reinla „Õnne 13“ eesti postuumselt Eesti Kultuurkapitali sihtkapitali aastapreemia.

Reinla on tõlkinud vene kirjaniku Andrei Balabuhha ulmejutukogu „Eelkäijad“ (Loomingu Raamatukogu, 1978), Ella Fonjakova noortejutustuse „Tolle talve leib“ (1979), tadžiki kirjaniku Fazlidin Mukhamadievi jutustuse „Teekond teise ilma ehk suur palverännak” (1980) ning Helen Kelleri romaani „Minu elu lugu“ (1995).

M. K.

Raamatud eesti keeles

Luule
Kiilasjää. Tallinn: ENSV Riiklik Kunstiinstituut, 1973, 31 lk [kunstitudengi koolitöö, mida trükiti 20 eksemplari].
Lihtminevik. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, 51 lk.

Lastekirjandus
Teofrastus. Tallinn: Eesti Raamat, 1985, 48 lk. [2. trükk: Tallinn: TEA Kirjastus, 2010, 72 lk; 3. trükk: Tallinn: Tänapäev, 2018, 89 lk.]
Pätu. Tallinn: Eesti Raamat, 1988, 40 lk. [2. trükk: Tallinn: Avita, 2000, 48 lk; 3. trükk: Tallinn: Tänapäev, 2000, 40 lk; 4. trükk: Tallinn, Avita, 2008, 48 lk.]
Miikael. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, 143 lk.
Pätu laulud. Tallinn: Sünnimaa, 1992, 33 lk.
Lumeelevant. Krooksjalad. Tallinn: Kupar, 1994, 224 lk. [‘Lumeelevandi’ 2. trükk: Tallinn: TEA Kirjastus, 2012, 88 lk.]

Lühiproosa
Inimestega. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, 128 lk.
Plekk-katus. Tallinn: Eesti Raamat, 1987, 192 lk.
Kodanik on loll. Tallinn: Tuum, 1994, 96 lk.