Erik Püvi

Erik Püvi (kodanikunimi Püüsalu, varem Püüman, 13. IV 1931 – 21. VI 1976) oli proosakirjanik.

Püvi sündis Valgamaal Sangastes talupidaja pojana. Ta õppis Haapsalu I Keskkoolis. Püvi küüditati 1949. aastal koos emaga Siberisse. Venemaal jätkas ta õpinguid keskkoolis ja õppis aastatel 1953–1956 Novosibriski kehakultuuri tehnikumis. Eestisse tagasi tuleku järel astus ta Tartu Riiklikku Ülikooli, kus ta õppis aastatel 1963–1966 ajaloo-keeleteaduskonnas. Püvi töötas õpetajana mitmetes koolides Jõgeva rajoonis ja Paldiski linnas, pikemalt, aastatel 1965–1975, Viljandi rajooni Puiatu eriinternaatkoolis. Tema viimane töökoht oli Tallinnas Draamateatri administraatori amet.

Püvi oli alustanud kirjanduslikke katsetusi Siberis. Tema esimesed noorsoojutud ja följetonid jõudsid trükki Eestis 1960. aastatel. Püvi följetonid võitsid satiirivõistlustel preemiaid ning neid tõlgiti vene, läti, leedu, ukraina, poola, moldaavia, saksa ja ungari keelde. Püvi eluajal ilmus temalt raamatuna följetonikogu „Vilistav eesel“ (1975). Pärast tema surma avaldati miniatuuride kogumik „Peeglike seinal“ (1976) ja lühijutukogu „Eluõigusmäng“ (1977). Lühijutukogus kajastuvad autori tähelepanekud eriinternaatkoolidest, kus ta õpetajana ja kasvatajana töötas.

Püvi loomingut iseloomustab soe suhtumine lihtsate inimeste saatusesse. Ta taunib vägivalda ja on sügavalt humanistlik.

L. P.

Raamatud eesti keeles

Lühiproosa
Vilistav eesel. Tallinn: ajakiri „Pikker“, 1975. 112 lk.
Peeglike seinal. Tallinn: Eesti Raamat, 1976. 120 lk.
Eluõigusmäng. Tallinn: Eesti Raamat, 1977. 94 lk. [Jutustused, vanemale koolieale.]