Vaike Pilvistu

Vaike Pilvistu (sünninimega Vaike Brenner, pärast perekonnanime eestistamist 1940. aastal Vaike Piirimaa, 17. VIII 1926 – 6. III 1993) oli luuletaja.

Pilvistu sündis Järvamaal taluteenija perekonnas. Ta käis koolis Viljandis ning õppis hiljem Polli aianduskoolis ja Vana-Võidu kutsekoolis. Pärast kutsekooli lõpetamist 1946. aastal töötas Pilvistu agronoomina mitmel pool Eestis. Tema esimene töökoht oli Läänemaal. Ta elas palju aastaid Põlvamaal Moostes. Tööõnnetusest saadud vigastuse tõttu ei pääsenud ta aastaid kodust välja. Masendusest pääsemiseks hakkas ta luuletama.

Pilvistu esimesed luuletused ilmusid 1950. aastal Lihula ajalehes Koit. Ta võttis osa Põlva kirjandusklubi „Helem“ tegevusest. Tema luulet avaldati almanahhides, sealhulgas 1981. aastal ajakirjas Loomingu Raamatukogu ilmunud almanahhis „Sõna“.

Vaike Pilvistult on ilmunud kolm luulekogu: 1982. aastal „Hingeaken”, 1985. aastal „Käed” ja 1987. aastal „Suur tee kõliseb kõrva”. Esikkogu hõlmab mõtlikku lüürikat, mida iseloomustavad erk loodusetaju ja kirgas nukrus. Luuletustes avalduvad tunderikkus ning rõõm looduse ja elu üle. Pilvistu looming kõneleb sageli maaelust, samuti inimese siseheitlustest. Ta kasutas lihtsat kujundikeelt ja eelistas vabavärssi.

Pilvistu luuletusi on tõlgitud soome keelde.

L. P.

Raamatud eesti keeles

Luule
Hingeaken. Tallinn: Eesti Raamat, 1982. 63 lk.
Käed. Tallinn: Eesti Raamat, 1985. 55 lk.
Suur tee kõliseb kõrva. Tallinn: Eesti Raamat, 1987. 82 lk.