Leonora Peets

Leonora Peets (sünninimega Leonora Erbak, 25. VII 1898 – 11. VIII 1995) oli prosaist.

Peets sündis Tallinnas raudteetehase katelsepa tütrena, õppis saksakeelses tütarlastekoolis ja lõpetas 1917. aastal Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi. Aastatel 1919–1922 õppis ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas, kuid ei lõpetanud stuudiumi. Ta abiellus noore arstiga, kelle tuberkuloosiraviks otsustas abielupaar Eestist lahkuda. Peetsid lahkusid Eestist 1927. aastal. Nad elasid lühikest aega Alžeerias ja Prantsusmaal ning ligi 45 aastat Marokos. Leonora Peetsi abikaasa töötas arstina ja tegi ka koduvisiite. Leonora Peets saatis abikaasat koduvisiitidel seltskondlike nõuete tõttu või tõlgina. Ta oli kohe pärast Marokosse jõudmist läbi teinud keeltekursused. Tänu arstist abikaasale pääses Leonora kõige suletumatesse paikadesse ning koges erakordseid olukordi. Nähtust ja kogetust sündis novell „Seitsmes naine”, mis ilmus 1932. aastal järjejutuna ajalehes Vaba Maa. Naise teema valitses Peetsi lugudes edaspidigi: kokkupuuted eri seisustest araablannadega, sealhulgas haareminaistega, pakkusid selleks rikkaliku ainest. Alates 1974. aastast kuni surmani elas Peets Prantsusmaa väikelinnas Marignane’is.

1955. aastal hakkas ta avaldama novelle pagulasajakirjas Triinu. 1983. aastal ilmus temalt 29 novellist koosnev kogumik „Maroko taeva all”. Teos pälvis 1984. aastal Henrik Visnapuu auhinna. Novellid põhinevad tõsielul ja annavad pildi Maroko naiste elust. 15 novelli on tõlgitud inglise keelde. See raamat ilmus 1988. aastal Londonis pealkirja all „Women of Marrakech“ (tõlkija Rein Taagepera, kes on Peetsi õepoeg). Peetsi novelle on samuti avaldanud ajakiri Looming (aastatel 1989 ja 1992).

L. P.

Raamatud eesti keeles

Short prose
Maroko taeva all. Stockholm: Välis-Eesti & EMP, 1983. 256 lk. [2. trükk: Tallinn: Olion, 1997.]