Jaan Paavle

Jaan Paavle (22. IV 1940 – 9. VIII 2010)oli luuletaja ja kunstnik.

Paavle sündis Tartus ning elas lapsepõlves Tartumaal Kuremaa vallas. Ta õppis aastatel 1948–1953 Tartumaal Varbevere algkoolis, hiljem Tartu 1. töölisnoorte keskkoolis (õhtukeskkoolis), mille lõpetas 1961. aastal. Samuti õppis ta lühemat aega Tartu kunstikoolis. Aastatel 1975–1980 õppis Paavle Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, mille lõpetas keraamika erialal. Ta töötas Tartu aparaadiehituse tehases, Tartu Riikliku Ülikooli varustusagendina, hiljem raamatukoguhoidjana, arhivaarina, insenerina mitmetes asutustes, Eesti Riikliku Kunstiinstituudi laborandina ja lõpuks Tarbekunstimuuseumi valvurina. Tartus elades suhtles ta Tartu intellektuaalidega, teiste hulgas Uku Masingu ja Artur Alliksaarega, kes teda mõjutasid. 1964-1973 oli abielus luuletaja Viivi Luigega.

Boheemliku ellusuhtumise ja valitsevate oludega leppimatu käitumise tõttu jäi ta kuldsete kuuekümnendate ja kassetipõlvkonna varju. Esimene luulekogu „Vabaarmastus” õnnestus Paavlel avaldada 1972. aastal. 1970. aastatel Paavle luuletas ja maalis, kuid hakkas amatöörina tegema ka eksperimentaalfilme ning pälvis sel alal rohkem tähelepanu kui luuletaja või maalikunstnikuna.

1977. aastal ilmus Jaan Paavle teine luulekogu „Klaasinuga”, 1981. aastal kolmas luulekogu „Vaatlusandmed”. Nendes raamatutes valdavad lapsepõlvemälestused ja kunstielamuste mõjud. Neljandas luulekogus „Arveraamat“ (1988) on spontaanne hoog koos vankumatu vormitundega andnud tulemuseks erakordselt tugevalt ja kirglikult mõjuvaid luuletusi. 1970.–1980. aastatel ilmunud nelja luulekogu omavahel võrreldes on märgata suundumist vabavärsilt rangema ja klassikalisema värsivormi poole.

Uuel sajandil ilmusid Jaan Paavle mahukamad luulekogud „Tulemasin” (2002) ja „Jumalamängud” (2004). Kriitik Kalev Kesküla nimetas Paavlet laia ampluaaga luuletajaks, kes ühendab arbujaliku põhiheliga moodsaid klassikuid (Rummo, Runnel, Luik) nii, et tema luule pakub igaühele midagi. Kuid nagu on märgitud kahe viimase kogu alapealkirjades, pole nendes tegu üksnes luulega, vaid kunstiliste metatekstidega.

Paavle pälvis tähelepanu ka etendus- ja videokunstnikuna, kes šokeeris kompromissitu seksuaalse avatusega ja tõi eesti moodsasse kunsti uuenduslikke suundi. 1990. aastatel lõi Paavle koos Jaan Toomiku performance’igrupiga kaasa kümnetes kunstietendustes, lavastas videoinstallatsioone ja esines autorinäitustega.

L. P.

Raamatud eesti keeles

Luule
Vabaarmastus. Tallinn: Eesti Raamat, 1972, 56 lk.
Klaasinuga: luuletused 1973–1977. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, 84 lk.
Vaatlusandmed 1977–1980. Tallinn: Eesti Raamat, 1981, 110 lk.
Arveraamat 1980–1987. Tallinn: Eesti Raamat, 1988, 141 lk.
Tulemasin: valik ilmumata tekste ja metatekste. Tallinn: Umara, 2002, 110 lk.
Jumalamängud: tekstivalimik (luule, proosa, metatekst) 1962–2004. Tallinn: J. Paavle, 2004, 174 lk.