Aksel Kallas

Aksel Kallas (15. VI 1890 – 4. IV 1922) oli kirikuõpetaja ja luuletaja.

Aksel Kallas sündis Rõuge kirikumõisas kultuurilooliselt tuntud suguvõsasse kuuluva perekonna neljanda lapsena. Tema ema oli baltisakslasest kaupmehe tütar. Isa Rudolf Kallas (1851–1913) oli vaimulik ja rahvusliku liikumise tegelane. Isa vend oli folklorist Oskar Kallas, vennanaine eestisoome kirjanik Aino Kallas. Aksli ristivanemate hulka kuulus Jakob Hurt. Kui Jakob Hurt Peterburi Jaani koguduse õpetaja ametist 1901. aastal lahkus, valiti uueks kirikuõpetajaks Rudolf Kallas. Perekond kolis Peterburisse 1902. aastal. Aksel Kallas õppis Peterburi Püha Peetri koolis ning lõpetas selle 1909. aastal. Ta astus 1910. aastal Tartu ülikooli usuteaduskonda ja lõpetas õpingud 1915. aastal. Kallas teenis pastorina mitmes koguduses. Ta oli samuti sõjaväevaimulik. 1920. aastal valiti ta Riigikogu esimese koosseisu liikmeks.

Õpingute ajal avaldusid Kallase kirjanduslikud võimed. Ta tõlkis luuletusi ja kirjutas neid, esialgu saksa keeles. 1911. aastal avaldatud antoloogia „Estnische klänge“ hõlmab Kallase tõlkeid eesti rahvalauludest ja 11 luuletaja (Johann Voldemar Jannsen, Friedrich Kuhlbars, Lydia Koidula, Mihkel Veske, Jakob Tamm, Anna Haava, Karl Eduard Sööt, Juhan Liiv, Ernst Enno, Gustav Suits, Villem Ridala) tekstidest saksa keelde koos tõlkija eessõnaga. Isa surma eel, 1912. aastal andis Kallas välja saksakeelse luulekogu „Am Moor“. 1920. avaldas Kallas avangardistlike, satiiriliste ja onomatopoeetiliste luuletuste kogu „Nervenvibrierungen im Tintengewande: Futuro-kubistisches” („Närvivibratsioonid tindiga: futuristlik-kubistlikud“). Luulekogu illustreerisid Gori omapärased joonistused.

Edasi avaldas Aksel Kallas eestikeelset luulet. 1921. aastal ilmus temalt kaks kogu: „Sealtpoolt kaldalt“ ja „Kui pisarad kõnelevad“. Raamatud koondavad esseelaadseid usulisi mõtisklusi ning laule kiituseks Jumalale. Pärast abikaasa surma 1921. aastal kirjutas Kallas südamlikke lohutuslaule. Mitmed nendest leiduvad „Kiriku laulu- ja palveraamatus“. Aksel Kallase viimaseks raamatuks jäi luulekogu „Au langenuile“ (1922), mis on pühendatud Vabadussõjas hukkunutele.

Leinavalu abikaasa pärast murdis Aksel Kallase tervise. 1922. aastal sõitis ta Berliini ravile ja suri seal 31-aastasena.

L. P.

Luuletused eesti keeles

Kui pisarad kõnelewad. Tartu: Odamees, 1921. 97 lk.
Sealtpoolt kaldalt: igawiku kohin rõõmu ja mure ajal ning kõige kõrgemate aadete kaitse uuema teaduse põhjal. Pärnu: Kiri, 1921. 144 lk.
Au langenuile!: tänuhelid ja troostihääled / kokkuseadnud Axel Kallas. Tallinn: Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus, 1922. 78 lk.

Luuletused saksa keeles

Am Moor: Gedichte. Dorpat: H. Laakmann, 1912. 64 lk.
Nervenvibrierungen im Tintengewande: Futuro-kubistisches [Gedichte]. Tallinn: Kiri, 1920. 55 lk.