Olev Anton

Olev Anton (24. IX 1935 – 18. IX 1998) oli publitsist ja näitekirjanik.

Sündis Tartumaal, õppis Kõola ja Selli algkoolides, Vaimastvere 7-klassilises koolis, Jõgeva keskkoolis ja aastatel 1954-1959 Eesti Põllumajanduse Akadeemias (praegune Eesti Maaülikool), lõpetades maakorraldusinsenerina. Töötas ajalehes Rahva Hääl (1959-1963) ja Edasi (1963-1988), olles viimases ka osakonnajuhtaja ja korrespondent. Maalehe osakonnajuhataja (1987-1988), erikorrespondent (1988-1991) ja peatoimetaja (1991-1992). NLKP ja Ajakirjanike Liidu liige. ENSV teeneline ajakirjanik (1972). Elu lõpuaastad veetis Jõgevamaal Pedja külas, kus ka suri. Maetud Laiuse kalmistule.

Kirjandusliku debüüdi tegi ülikooliajal ajalehes Põllumajanduse Akadeemia. Trükis ilmunud teosed keskenduvad maaelu sotsiaalsetele probleemidele: „Küljetsi külaeluga“ (1978) ja 1984. aasta publitsistikavõistluse esimese preemia pälvinud „Elu ääremaal“ (1986). Oli populaarne ja isikupärase käekirjaga ajakirjanik, kes kirjutas ka maaeluteemalisi näidendid: 1980. aastal lavastati Vanemuises „Laudalüürika“ (ilmunud kogumikus „Eesti näidendeid 1980-1984“ (1987)), 1983. aastal „Tuulemurd“ ja 1984. aastal „Rublarüütlid“. „Laudalüürika“ ja „Rublarüütlid“ keskenduvad nõukogude külaelule, osalt autobiograafiline „Tuulemurd“ keerulistele aastatele 1941 kuni 1943. 1991. aasta Ugala näidendivõistlusel sai teise auhinna kurbmäng „Oma talu uustalunik“, mis keskendub nõukogude perioodi lõpu ühismajandite lagunemisest tingitud omandiprobleemidele. Antonile on iseloomulik põhjalik ainestiku tundmine, sotsiaalne analüüsivõime ja ilmekas karakteriloome koos rahvapärase keelekasutusega.

A. K.

Raamatud eesti keeles

Nii elamegi: pilte Lenini ordeniga V. I. Lenini nimelisest näidissovhoosist. Tallinn: Valgus, 1970, 68 lk
Küljetsi külaeluga. Tallinn: Eesti Raamat, 1978, 127 lk
Elu ääremaal: olukirjeldus. Tallinn: Eesti Raamat, 1986, 55 lk
Ringiga koju tagasi: jutud ja näidend. Tallinn: Maalehe Raamat, 2005, 95 lk