Marie Heiberg
Marie Heiberg (10. IX 1890 – 15. II 1942) oli luuletaja, kirjutas ka lühiproosat. Ta esindab 20. sajandi alguse eesti uusromantismi. Loominguteed alustas ta väga noorelt, kuid raske haigus lõpetas selle enneaegselt.
Heiberg sündis Võrumaal Urvaste vallas, õppis Urvaste kohalikus algkoolis (nn vallakoolis), edasised õpingud olid juhuslikku laadi. 1907 asus ta elama Tartusse, kus võttis aktiivselt osa kirjandus- ja kultuurielust. Ta suhtles kirjandusrühmituse Noor-Eesti liikmetega, kellega oli olnud kontaktis juba enne Tartut. Soovides pühenduda loomingule, elas ta väga kitsastes tingimustes, tegi äärmisel vajadusel juhutöid ja aeg-ajalt kaastööd ajakirjandusele. Toimetulematus argimuredega, loomingulised ebaõnnestumised ja mitmed isiklikud läbielamused mõjutasid tundliku loomuga Heibergi vaimset tasakaalu. 1919 viidi luuletaja esimest korda ravile Tallinna Seewaldi vaimuhaiglasse ja pärast seda ta tervis enam ei taastunudki. 1923. aastal saadeti ta uuesti samasse haiglasse, kuhu jäi parandamatu skisofreeniahaigena 20 aastaks, oma elu lõpuni. Marie Heiberg suri Tallinnas 1942. aastal.
Heibergi anne avaldus juba lapseeas. 1905 trükiti ajakirjas Linda tollal 14-aastase „imelapse“ esimesed luuletused ja ka proosapalad. Järgmisel, 1906. aastal anti välja Heibergi esimene luulekogu „Murelapse laulud“, mida olid aidanud koostada ja viimistleda nooreestlased Friedebert Tuglas ja Gustav Suits. Esikkogu sai väga hea vastuvõtu osaliseks oma nooruslikult värske tundelüürikaga, milles on kesksel kohal suured igatsused ja nende täitumatuse aimusest tulenev kurbus. On siiski ka puhta elurõõmu ja optimistliku tulevikunägemise hetki. Noore autori väljendus on spontaanne, kohati eesti rahvalaulu laadne, kohati vabamates rütmides; leidub ka proosaluuletusi.
Erinevalt esikkogust jäi Heibergi teine värsiraamat „Luule“ (1913) peaaegu igasuguse tähelepanuta avalikkuse poolt. „Luule“ näitab autori küpsenud vormiteadlikkust, kuid vähem on vahetut lihtsust ja loomulikkust. Mõnevõrra keerukamates seostes korratakse ja arendatakse edasi esikkogust tuttavaid motiive. Jätkuvalt on ülekaalus kurbus, rõhuga kaotustel, kaduvikul ja surmal. Lisandunud on linnamotiivid ja linnainimese pidetuse tunne. Ideaalina ja valgusekandjana tõuseb esile luule ise, loovus, mida nähakse kõrgemana kui tõde. Heiberg kirjutas luuletusi ka veel aastail 1914–1918. Neis paistavad silma Esimesest maailmasõjast ajendatud elumõtisklused, aga ka armastuslüürika. Osa käsikirja jäänud luuletustest on avaldatud postuumses valikkogus „Käisin üksi tähte valgel“ (1988).
Heibergi proosaloomingust on ajakirjanduses ilmunud paarkümmend lühijuttu. Eri raamatuna nägi 1910 trükivalgust romantiline jutustus „Elukevade“, milles kujutatakse kõrgete ideaalidega noore tütarlapse esimest armastust, valdavalt peategelase tunnete ja mõtiskluste kaudu. Lühiproosakogus „Enne viimset päeva“ (1914) on samuti ülekaalus lüüriline laad. Kogu sisaldab miniatuuridest koosnevaid kompositsioone ja kunstmuinasjutte. Nimetatud žanrid ongi väga iseloomulikud 20. sajandi alguse eesti uusromantilisele lühiproosale, eriti nooremate autorite omale.
E. S.
Raamatud eesti keeles
Luule
Mure-lapse laulud. Tartu: Noor-Eesti, 1906, 71 lk. [E-raamat: Tallinn: Digira, 2014. Kättesaadav: https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:213222.]
Luule. Tartu: 1913, 86 lk.
Käisin üksi tähte valgel. Koostanud ja järelsõna Kajar Pruul. Tallinn: Eesti Raamat, 1988, 161 lk.
Rändaja tütarlaps. Koostanud Hando Runnel, toimetanud Siiri Ombler, järelsõna: Peeter Lindsaar. Tartu: Ilmamaa, 2017, 286 lk.
Lühiproosa
Elukewade: Nowell. Tartu: Postimees, 1910. 84 lk.
Enne viimset päeva. Tartu 1914. 103 lk.
Õnnetäht: uudis- ja mõistujutud. Koostanud Hando Runnel, toimetanud Liis Vaher. Tartu: Ilmamaa, 2017, 350 lk.
Kirjavahetus
Üks naine kurbade silmadega: Eesti luuletaja Marie Heibergi õnne ja valu, rõõmu ja mure lugu kirjades. Koostajad Iivi Lepik, Kirsten Simmo; lisatekstid: Iivi Lepik, Viivi Luik, Kirsten Simmo; toimetajad Katre Koit, Hedi Rosma. Tallinn: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum: SE & JS, 2010, 262 lk + 1 CD. [Marie Heibergi kirjad Friedebert Tuglasele.]
