Paul Haavaoks
Paul Haavaoks (12. VI 1924 – 30. IX 1983) on eesti luuletaja.
Ta sündis Kagu-Eestis Setumaal Värska lähedal Järvesuu vallas. Õppis aastatel 1932–38 Värska algkoolis, aastatel 1946–47 Valga maanoorte koolis, keskhariduse sai 1953. aastal Põlva töölisnoorte õhtukeskkoolist. Töötas mitmetes ametites ning tegeles komsomolitööga. Muuhulgas töötas Leevaku, Vastse-Nursi ja Saesaare elektrijaamade ehitustel, Saatse valla täitevkomitees ning ajalehe Koit toimetuses Põlvas. Alates 1955. aastast oli Haavaoks kutseline kirjanik, elades peamiselt Räpinas, suviti ka kodutalus Värskas.
Haavaoksa esimesed värsid ilmusid 1937. aastal, kuid järjekindel tegevus luuletajana algas hiljem. Kirjandusliku tee valimisel mõjus Haavaoksale inspireerivalt kohtumine Juhan Smuuliga. Haavaoksa luulekeel on üldjuhul lihtne ja vormikindel, see on soodustanud tema luuletuste kasutamist laulutekstidena. Kogu aeg on Haavaoksa loomingus suur osakaal looduse, maaelu ja lihtsa töö poetiseerimisel, alati on talle tähtis olnud ka Setumaaga seotud identiteet – Haavaoks on läbi aegade tuntuim setu luuletaja. Üheks Haavaoksa mõjutanud autoriks on vene kirjanik Sergei Jessenin, keda on nimetatud viimaseks külalaulikuks. Külalauliku hoiak on omane ka Haavaoksale. Eesti kirjanduses on Haavaoksa loomingus haakumisi eriti Juhan Liivi ja Juhan Smuuli tekstidega.
Haavaoksa varasema loomingujärgu moodustavad 1950. ja 1960. aastatel ilmunud kogud. Siin on hilisemaga võrreldes rohkem nõukogulikku temaatikat ja poeetikat, aga ka mõnevõrra rohkem deskriptiivsust ja klassikalist vormi. Valitseb lüürilisus, kuid Haavaoks teeb ka mõned katsed mahukamas lüroeepilises luules, näiteks on kolmandale luulekogule andnud pealkirja poeem „Metsad kohisevad“ (1962). Sageli kujutab Haavaoks kodukandi maastikke – metsi, nõmmesid, Peipsi rannikut, Setu külasid – ja see jääb iseloomulikuks ka hiljem.
Haavaoksa hilisema luule juhatab sisse luulekogu „Sipelgarada“ (1970), kus paistavad silma kolm muutust: esiteks – ta hakkab avaldama eestikeelse luule kõrval ka setumurdelisi luuletusi; teiseks – Setu identiteet ühineb senisest selgemini ka eesti rahvusliku identiteediga; kolmandaks – nõukoguliku poliitilisuse märgid kaovad. Viimastes luulekogudes süveneb eksistentsiaalne elutunnetus ning kujundid muutuvad mitmekihilisemaks. Temaatika oluliselt ei muutu ning kui hilisemaski loomingus esineb pisut linnamaastike kujutamist (nt luulekogus „Kanajala linnajagu“), siis tavaliselt tähendab see maa ja linna kohtumist problematiseerivat hoiakut.
Lisaks täiskasvanutele mõeldud luulele on Haavaoks avaldanud ka lasteluulet. Samuti on ta avaldanud mälestusraamatu „Eelkarastumine“, teemaks elu ja töö Leevakul.
M. V.
Raamatud eesti keeles
Luule
Peipsi rannalt: luuletusi 1949–1957. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957, 92 lk.
Rändajad maanteel. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960, 104 lk.
Metsad kohisevad. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962, 104 lk.
Laul suurest salvest: luuletusi. Tallinn: Eesti Raamat, 1965, 120 lk.
Sipelgarada. Tallinn: Eesti Raamat, 1970, 100 lk.
Talvised mesipuud: valik luuletusi 1949–1969. Tallinn: Eesti Raamat, 1971, 276 lk.
Palumaa pedajad. Tallinn: Eesti Raamat, 1974, 96 lk.
Kanajala linnajagu. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, 112 lk.
On küla kuskil veel. Tallinn: Eesti Raamat, 1980, 88 lk.
Rannahääled. Tallinn: Eesti Raamat, 1981, 72 lk.
Suvised nurmed: valik luuletusi, 1962–1982. Tallinn: Eesti Raamat, 1984, 168 lk.
Paul Haavaoks. Koostanud Ülo Tonts. Tallinn: Eesti Raamat, 1988, 160 lk. [Sari ‘Väike
luuleraamat’.]
Palumaad ja rannahääled: valik luulet. Koostanud Ilme Hoidmets ja Nele Reimann. Värska: Seto Instituut, 2020, 336 lk.
Lasteraamatud
Rannapoisid. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960, 40 lk.
Lehesall ja lumerätt. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962, 32 lk.
Nipitiri. Tallinn: Eesti Raamat, 1974, 56 lk.
Valge pilliroog. Tallinn: Eesti Raamat, 1974, 112 lk.
Mälestused
Eelkarastumine. Tallinn: Eesti Raamat, 1974, 96 lk.
