Eha Lättemäe
Eha Lättemäe (2. IX 1922 – 14. XI 2012) oli eesti luuletaja, kes kirjutas ka soome keeles.
Ta sündis Viljandis, sai alghariduse Viljandimaal Mõnnaste algkoolis ja gümnaasiumihariduse Viljandi tütarlastegümnaasiumis. 1942–1948 õppis ta Tartu Ülikoolis ajalugu ja klassikalist filoloogiat, lõpetas ajaloo osakonna arhiivinduse eriala, oli sel alal ka 1950–1951 ülikooli kraadiõppes (aspirantuuris), kuid poliitiliste süüdistuste tõttu pidi selle pooleli jätma. Järgnenud 20 aastat tegi ta mitmesuguseid, suures osas juhutöid, elades Viljandi ja Pärnu lähikonnas, edasi aga 1959. aastast Tallinnas. 1971. aastast tegutses ta kutselise kirjanikuna. Eha Lättemäe suri Tallinnas.
Värsse hakkas ta kirjutama algkoolis ja tema trükidebüüt ajalehes Noorte Hääl leidis aset juba 1941.a. Keeruliste poliitiliste olude tõttu järgnes pikk vaheaeg, enne kui 1957.a perioodikas, esialgu väiksemates kohalikes lehtedes, tema luuletusi uuesti avaldama hakati. Vahepealsetel aastatel oli ta iseseisvalt ära õppinud soome keele, seda niivõrd hästi, et 1959. aastast peale hakkasid temalt Nõukogude Liidule kuuluvas Karjala-Soomes ilmuma perioodikas ka soomekeelsed luuletused. Neid sündis esialgu rohkemgi kui eestikeelseid. Esikkogu „Oma sammude varjust“ (1968) oli küll eesti keeles, aga valdavalt oli tegu autori tõlkega oma algselt soomekeelsetest luuletustest. Kohe järgmisel aastal ilmus Karjalas ka Lättemäe soomekeelne kogu „Uskon aurinkoon“ (Usun päikesesse, 1969). Soome keeles avaldas ta teisegi kogu „Poimin marjoja sinisestä metsästä“ (Nopin marju sinisest metsast, 1975), kuid 1970. aastatel oli juba kindlalt ülekaalus eestikeelne luule. Ilmus kolm luulekogu, mille vastuvõtt kodumaises kriitikas oli küllaltki tunnustav. Seejärel avaldas ta valikkogu „Elulugu“ (1981), mis sisaldab nii eesti- kui soomekeelset luulet. Hilisemas valimikus „Iltakävelyllä. Õhtune jalutuskäik“ (2003) on rööbiti ühtede ja samade luuletuste eesti- ja soomekeelsed variandid. Koos oma isa Andres Lättemäega, kes oli kooliõpetaja ja luuleharrastaja, on ta avaldanud veel ühise kogu „Kahel häälel“ (1987).
Luuletusega „Kui talveöö on paratamatu…“ pälvis Eha Lättemäe 2008. a. Juhan Liivi luuleauhinna.
Lättemäe isikukeskses luules valitseb igapäevasest reaalsusest küllaltki sõltumatu omamaailm. Meeleolusid ja tundeid annab luuletaja edasi peamiselt looduse või loodusest lähtuvate unenäoliste kujutluste kaudu. Vormiliselt kasutab ta kõige sagedamini lühemapoolset vabavärssi. Ta luuletuste ajataust ja biograafilised pidepunktid on vaevuaimatavad, kuid kaudselt osutab läbitehtud eluraskustele ja seejärel vabamates oludes uuele enesekehtestamisele peaaegu kõiki luulekogusid läbiv liikumise motiiv. See näitab eraldatusest väljaastumist, varjust päikese kätte tulekut, või siis näiteks, viitega soome eeposele „Kalevala“, iseenda kokkukorjamist Toonela jõest (esikkogu luuletus „Tükk-tükilt“). Tuntav ongi side soome luulega, ka uuemaga, eeskätt just loodust ja oma siseilma ühendavate tundelüürikutega nagu Katri Vala või soomerootsi autor Edith Södergran. Lisaks eesti kirjakeelele on Lättemäe luuletanud ka lõunaeesti, täpsemalt tarvastu murdes. Kogus „Metsamarju. Mõtsamarju“ (1974) on kirja- ja murdekeelsed lühiluuletused vaheldumisi, paigutatud lausa paarina samale leheküljele. Murdeluuletused on kujundiliselt lihtsamad, konkreetsemad ja laululisema rütmiga, vahel ka eesti regilaulu laadis.
Lättemäe oli hinnatud eesti ja soome kultuuri vahendaja. Ta on eesti keelde tõlkinud soome luulet ja soome keelde eesti luulet.
E. S.
Raamatud eesti keeles
Luule
Oma sammude varjust. Tallinn: Eesti Raamat, 1968, 95 lk.
Uskon aurinkoon. Runoja 1958–1968. Petroskoi: Karjala, 1969, 115 lk.
Pääsuke päevalind. Tallinn: Eesti Raamat, 1971, 112 lk.
Nõnda ma lähen. Tallinn: Eesti Raamat, 1973, 119 lk.
Metsamarju. Mõtsamarju. Tallinn: Perioodika, 1974, 48 lk.
Poimin marjoja sinisestä metsastä. Petroskoi: Karjala-Kustantamo, 1975, 104 lk.
Elulugu. Tallinn: Eesti Raamat, 1981, 247 lk.
Andres Lättemäe, Eha Lättemäe, Kahel häälel. Tallinn: Eesti Raamat, 1981, 39 lk.
Iltakävelyllä. Õhtune jalutuskäik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2003, 140 lk.
