Tõnu Õnnepalu

Tõnu Õnnepalu (pseudonüümid Emil Tode ja Anton Nigov, s 13. XI 1962) on eesti prosaist, luuletaja, tõlkija ning esseist.

Õnnepalu sündis Tallinnas, õppis Tallinna 29. algkoolis ja 3. keskkoolis ning 1980-1985 Tartu Ülikooli bioloogiateaduskonnas, mille lõpetas cum laude botaanik-ökoloogina. On töötanud 1985-1987 Hiiumaal Lauka algkooli õpetajana, 1989-1990 ajakirja Vikerkaar algupärase ja tõlkekirjanduse toimetajana, 1993 kirjastuse Tuum toimetajana, 1993-1994 Eesti Välisministeeriumis, 2001 maailmas eesti kultuuri tutvustava Eesti Instituudi juhatajana Pariisis ning 2009 Esna mõisa majordoomusena. Peale nende ametite olnud peamiselt vabakutseline. Õnnepalu oli 2003 Tartu Ülikooli vabade kunstide professor ning 2014 teatrifestivali Draama kuraator.

Tõnu Õnnepalu tuli kirjandusse luuletajana. Alates esimestest kogudest “Jõeäärne maja” (1985), “Ithaka” (1988) ja “Sel maal” (1990) on Õnnepalu avaldanud filosoofilise koega vabavärsse, mis on tihedalt põimitud refleksioonidega loodusest. Varasemast luulest on hiljem kriitikas ja kirjandusloos erilist tunnustust leidnud poeem “Mõõt” (1996). Hilisema luuleloomingu eest on Õnnepalu 2007. aastal pälvinud Juhan Liivi luuleauhinna ning 2010. aastal Eesti Vabariigi kultuuripreemia ning Eduard Vilde kirjandusauhinna luulekogu “Kevad ja suvi ja” eest.

Laiema tuntuseni jõudis Õnnepalu Emil Tode pseudonüümi all ilmunud romaaniga “Piiririik” (1993). Selle peategelane on vahetult pärast raudse eesriide langemist Pariisis elav ja töötav eestlasest literaat. Romaani teemadeks on idaeurooplase alandav positsioon vastselt avanenud Läänes, soov põgeneda viletsalt ja hallilt kodumaalt, mis paradoksaalselt põrkub vaenulikkusega Lääne klantspildilikult puhta, tõhusalt ja veatult toimiva ühiskonna suhtes. Peategelane tunnetab end asetsevat maailmade piiril asuval kaalutul, ebakindlal eikellegimaal. Eesti kirjanduses uudselt käsitletakse homoseksuaalsust, ambivalentsust ja piirilpaiknemist ka seksuaalses mõttes. Modernistliku struktuuriga, lüürilises ja metafooririkkas keeles kirjutatud “Piiririik” sai kiiresti pärast ilmumist läbi tõlgete tuntuks kogu Euroopas. See on jäänud üheks rahvusvaheliselt kõige tuntumaks eesti kirjandusteoseks, olles tõlgitud ka näiteks heebrea (2005) ja hiina (2011) keelde.

Tõnu Õnnepalu avaldas ka edaspidi Emil Tode nime all fiktsionaalseid romaane, näiteks “Printsess” (1997) ja “Raadio” (2002), ent hilisemal ajal, eriti alates Anton Nigovi nime all ilmunud “Harjutustest” (2002) on Õnnepalu rohkem püüelnud kirjandusliku autentsuse ja autobiograafilisuse poole. Samas manifesteerib autor oma teadlikkust igasuguse teksti konstrueeritusest ning täieliku kirjandusliku aususe ja eheduse võimatusest. Sellest tulenevalt mängib Õnnepalu oma teostes enese identiteediga, mis ei võimalda tema proosat võtta puhtakujulise päeviku- või esseekirjandusena. Siiski on tema proosateosed võitnud Eesti Kultuurkapitali preemiaid ka esseistika kategoorias, näiteks “Flandria päevik” 2007. aastal ning “Inglise aed” 2017. aastal.

Õnnepalu proosaraamatuid (aga ka luulet) iseloomustab nende tugev seotus mingi kindla geograafilise piirkonnaga – “Piiririigi” Pariis, “Hinna” Portugal, “Printsessi” Saksamaa, “Raadio” USA, “Flandria päeviku” Belgia, “Mandala” kesk-Eesti, “Paradiisi” lääne-Hiiumaa jne. Teosest teosesse on jäänud samaks Õnnepalu proosa rafineeritud, poeetiline stiil ning peamised teemad ja motiivid: raskesti objektiveeritava armastuse otsingud, nukrameelsus ja rahutus, igapäevased olmetoimetused, tüdimus institutsionaalsest kultuurist ja kirjandusest, igatsus lihtsa ja looduslähedase elu järele, pessimistlikud mõtisklused euroopa kultuuri ja tsivilisatsiooni ning looduskeskkonna tuleviku üle.

Tõnu Õnnepalu on olnud viljakas tõlkija. Ta on tõlkinud peamiselt prantsuse keelest Albert Camus’, Marcel Prousti, Charles Baudelaire’i, François Mauriaci, Sébastien Japrisot’, Antoine Chalvini, Romain Gary, E. M. Ciorani ja Marie Catherine d’Aulnoy loomingut, aga ka portugali keelest Fernando Pessoa ning inglise keelest Allen Ginsbergi luulet. Kriitikuna ei ole Tõnu Õnnepalu olnud väga viljakas, ent tema ilmunud esseid peamiselt eesti luulest on kõrgelt hinnatud. Tema essee- ja kriitikakogumik “Ainus armastus. Valik esseid” (2011) võitis kultuurkapitali aastapreemia esseistika kategoorias.

S. V.

Raamatud eesti keeles

Luuletused
Jõeäärne maja. Tallinn: Eesti Raamat, 1985, 47 lk.
Ithaka. Tallinn: Eesti Raamat, 1988, 81 lk.
Sel maal. Tallinn: Eesti Raamat, 1990, 54 lk.
Emil Tode, Mõõt. Tallinn: Tuum, 1996, 64 lk.
Enne heinaaega ja hiljem. Luulet ja luuletõlkeid 1983-2005. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2005, 310 lk.
Kevad ja suvi ja. Tallinn: Varrak, 2009, 189 lk. [2. trükk: 2013. E-raamat: 2013.]
Kuidas on elada. Tallinn: Varrak, 2012, 98 lk.
Klaasveranda. Tallinn: Varrak, 2016, 107 lk + 1 CD. [E-raamat: 2016.]
Pimeduse tunnil. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2020, 83 lk.
Kevaded ja aastad. Pildid joonistanud ja kujundanud Merike Tamm. Tallinn: Hea Lugu, 2022, 85 lk. [Valikkogu.]

Proosa
Emil Tode, Piiririik. Romaan. Tallinn: Tuum, 1993, 186 lk. [Järgnevad trükid: 1998, 2003, 2009, 2015, 2023.]
Hind. Tallinn: Tuum, 1995, 206 lk.
Emil Tode, Printsess. Tallinn: Täht, 1997, 137 lk.
Anton Nigov, Harjutused. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, 310 lk. [E-raamat: 2011.]
Emil Tode, Raadio. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, 446 lk. [E-raamat: 2011.]
Flandria päevik. Tallinn: Varrak, 2007, 338 lk. [2. trükk: 2015. E-raamat: 2010.]
Paradiis. Tallinn: Varrak, 2009, 192 lk. [Järgnevad trükid: 2015, 2024.]
Mandala. Tallinn: Varrak, 2012, 243 lk. [2. trükk: 2013.]
Lõpetuse ingel. Märkmeid sügissaarelt. Tallinn: Kultuurileht, 2015, 86 lk.
Valede kataloog. Inglise aed. Tallinn: EKSA, 2017, 385 lk.
Pariis. (Kakskümmend viis aastat hiljem). Tallinn: EKSA, 2019, 172 lk. [Sari ‘Mujal kodus’, 1.]
Aaker. (Muskoka, Ontario, CA). Tallinn: EKSA, 2019, 388 lk. [Sari ‘Mujal kodus’, 2.]
Lõpmatus. (Esimene kevad). Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2019, 251 lk. [Sari ‘Mujal kodus’, 3.]
Palk. Talvepäevik. Tallinn: Paradiis, 2021, 268 lk.
Viimane sõna. Tallinn: Paradiis, 2021, 413 lk. [Tsitaadid Tõnu Õnnepalu teostest välja valinud Martin Kivirand.]
Eesti loodus. Tallinn: Kirjastus Paradiis, 2022, 211 lk.
Õhtupäike väikestel majadel. Tükk elust. Tallinn: Kirjastus Paradiis, 2024, 319 lk.

Näidendid
Vennas. Näidend kahes vaatuses. Tallinn: Eesti Draamateater, 2014, 136 lk.
Mäed. Ballett. Tallinn: Eesti Draamateater, 2016, 72 lk.

Esseed, artiklid, arvustused, kirjavahetus
Ainus armastus. Valik esseid. Tallinn: Varrak, 2011, 355 lk. [E-raamat: 2012.]
Jaan Kaplinski, Tõnu Õnnepalu, Kirjad. Toimetanud Tõnis Tootsen. Tallinn: Aadam ja pojad, 2022, 389 lk.
Udu. Tallinn: Rahva Raamat; Edasi.org, 2023, 278 lk. [Artiklikogumik sisaldab tekste, mis on eelnevalt ilmunud ajakirjas Edasi.]
Siinpool vaikust. Tallinn: Aadam ja pojad, 2024, 182+8 lk. [Tõnu Õnnepalu loengud “Raadio Ööülikooli” sarjas: Vikerraadios ja Klassikaraadios aastatel 2005-2020; Joonas Hellerma vestlus Tõnu Õnnepaluga 12.03.2024.]