Kristian Jaak Peterson

Kristian Jaak Peterson (Christian Jacob Petersohn; 14./2. III 1801 – 4. VIII/23.VII 1822) oli luuletaja ja literaat, eesti kultuuriikoone.

Peterson sündis Riias. Isa Jaak Peterson oli pärit Viljandi lähedalt Karula vallast. Ema oli Anna Elisabet (sünd Mihhailovna). K. J. Peterson õppis Riia 2. kreiskoolis ja 1815–18 kubermangugümnaasiumis, seejärel 1819–20 Tartu ülikoolis – alguses usu-, siis filosoofiateaduskonnas. Ta kavatses edasi õppima minna Leipzigi ülikooli. Suri varakult kopsuhaiguse (tiisikuse) tagajärjel. Oma protežeele kirjutas nekroloogi mõjukas kiriku- ja haridustegelane, Liivimaa kindralsuperintendent Karl Gottlob Sonntag.

Petersoni paarikümne eestikeelse luuletuse stiil on jõuline, hoogsalt kujundirikas. Sage gerundiumikasutus liidab abstraktsete mõistete ülevuse ja verbi dünaamika. Tema vaba- ja blankvärss on voolav ning algupärane – koos Petersoniga sündisid tõeline eestikeelne luule ja sõnakunst.

Ta oli filoloogiliselt väga andekas, polüglott, kelle unistuseks oli saada kristlikuks misjonäriks Ameerika, Aafrika või Aasia pärismaalaste seas. Herderi vaimus tundis ta huvi nii klassikalise kultuuri kui ka kogu maailma vernakulaarkeelte, eriti oma isa emakeele – eesti keele vastu. Juba gümnaasiumis hakkas ta luuletusi ja filosoofilise ning filoloogilise kallakuga päevaraamatut kirjutama. Ta avaldas estofiil Johann Heinrich Rosenplänteri ajakirjas Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache saksakeelseid artikleid eesti keele süntaksi, käänete ja pöörete morfoloogia, foneetika jm küsimuste kohta. Ülikoolist lahkunud, andis Peterson Riias keeletunde ning tegeles filoloogiaga. Ta tõlkis Christian Gananderi Mythologia Fennica rootsi keelest saksa keelde, korraldas ümber selle sisu ning põimis sisse omapoolseid arvamusi eesti muinasusu kohta, nimetades ka Vanemuist ja Kalevipoega. Finnische Mythologie ilmus Beiträge XIV vihikus (1821/1822). Petersoni käsikirjaline pärand läks Rosenplänteri kaudu Õpetatud Eesti Seltsi valdusse; see avalikustati ja väärtustati nooreestlase Gustav Suitsu eestvedamisel sajand hiljem.

End maarahva laulikuks (s.o eesti luuletajaks) nimetanud Peterson hindas kirjanduses nii klassikalist suurust kui ka rahvuslikku omapära, nagu see toona üle Euroopa moodi tuli. Ta tundis hästi Pindarose oode, Theokritose bukoolikat ja idülle, Vergiliuse pastoraale, Horatiuse lüürikat ja bakhantlikku Anakreoni. Ta sai tugevaid mõjutusi F. G. Klopstocki, J. W. Goethe ja F. M. Franzeni eelromantilistest poeemidest, rahvalaule luges ta nii Herderilt kui ka kuulis isa Kikka Jaagu suust. Filosoofiliselt oli Petersoni eeskujuks Diogenese stoitsism ja künism ning Leibnizi süsteemi propageerija Christian Wolffi dualistlik deism. Viimase ratsionalismi järgis Petersoni lemmikprofessor Tartus, teoloog ja orientalist Friedrich Hezel, kes oli ühtlasi Pindarose asjatundja. Ülim Jumal on kogu oleva algus ja lõpp. See korraldab mateeriat (Petersoni väljenduses ema-asi) ja emaneerub allapoole nagu võimas kosk või kaste; hingestatud inimesed otsivad üksteises armastust ja püüavad omakorda laulutuules tõusta tagasi jumala juurde.

Vastavalt nendele sfääridele loob Peterson kõrgstiilseid oode, mis lähtuvad taevalikust mõõtmest ja klassikalisest esteetikast, vaimsest armastusest sõprade vahel: hümnid “Jummalale”, “Päva loja-minnemine”, “Süggise”, “Innimenne”, “Kuu”, “Söbradus”, “Lotus”, “Olen jälle önnis”, „Römolaul“, “Laulja”. Tema pastoraalid aga esindavad madalat ja kohati koomilisemat stiili, mis lähtuvad maistest asjadest ja rahvalaulu eeskujust, ka kuumast maisest armastusest tüdrukute vastu: “Karjaste-laul. Elts ja Tio, karjatsed”, “Jaak, –, Jürri, karjapoisid”, “Karjaste laul. Ot ning Pedo”, “Ma pean joma. Lauloke”, “Naesed”, “Allo ning Jaak. Karjaste laul”, “En ning Ello, karjaste laul”, “Minno issa ütleb et öpik laulab nenda:”. Igavese taevase ja ajaliku-kohaliku tasandi vahelise ringliikluse vahele jäävad mõned vahestiilis tekstid, kus ülev põimub isiklikuga: “Laul, kui ma Tartust läksin Ria pole, omma vannemad vaatama…”, “Jago-laul. Ta istub üksi mäe peäl”, “Mardi Lutterusse päval”. 1823. aastal ilmus Saksamaal postuumselt kolm Petersoni saksakeelset luuletust (s.h üks sonett) väljaandes Zeitung für die elegante Welt (eesti k Betti Alveri tõlkes 1961).

Petersoni mee­nutavad mälestuskivi Viljandimaal isakodus Kikka talus, mälestustahvel gümnaasiumihoonel Riias ja võimas monument Tartus Toomemäel (skulptor Jaak Soans, arhitekt Allan Murdmaa, 1983). Tartus tegutseb Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasium. 1996. aastast tähistatakse Eestis poeedi sünnipäeval 14. märtsil riiklikult emakeelepäeva.

A. M.

Raamatud eesti keeles

Laulud, päevaraamat ja kirjad. Korraldanud ja redigeerinud Aino Paltser. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi koolikirjanduse toimkond, 1922, 189 lk.
Laulud; Päevaraamat. Redigeerinud ja eessõna: Karl Taev. Tallinn: Eesti Raamat, 1976, 128 lk.
IAAK: Kristian Jaak Peterson 200 = IAAK: Kristian Jaak Peterson: aus Anlass seines 200. Geburtstages. Toimetanud Urmas Sutrop, Kristiina Ross, Jaan Undusk jt (Eesti Keele Instituut ning Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus). Eessõna: Urmas Sutrop. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2001, 425 lk. [Sisaldab Petersoni kahe luulekogu originaaltekste ja päevikut, nende tööde sõnastikku, tema kõiki teadaolevaid lingvistika-alaseid artikleid saksa keeles ja eestikeelses tõlkes, ning ülevaadet Petersoni elust, tööst ja retseptsioonist. Raamat sisaldab ka saksakeelseid tõlkeid kümnest Petersoni oodist ning kolme saksakeelset luuletust.]