Herbert Salu
Herbert Salu (Herbert Akatsius Salu, kuni 1936 Sallo, 15./2. XI 1911 – 1. X 1988) oli kirjandusteadlane ja romaanikirjanik.
Ta sündis Kirde-Eestis Viru-Jaagupi kihelkonnas, õppis Varudi, Pikaristi, Sämi ja Kohala koolides ning Rakvere õpetajate seminaris. Töötas mitmel pool õpetajana, õppides alates 1935. aastast katkestustega Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas, lõpetas 1943 magistrina (magistritöö: „Folkloor A. H. Tammsaare loomingus“). Põgenes 1944 Soome, järgmisel aastal edasi Rootsi. Õppis aastatel 1947-1952 Lundi ja 1962-1964 Turu ülikoolis (dr. phil. „Eduard Vilden historialliset romaanit“ (1964)). Herbert Salu on olnud muuhulgas Turu ülikooli eesti keele lektor ning Tampere ja Lundi ülikooli eesti kirjanduse dotsent. Suri Lundis, maetud Lundi Põhja kalmistule.
Salu avaldas 1930. aastate alguses luuletusi, 1930. aastate lõpust kirjandusloolisi artikleid. Aja- ja kultuuriloolise tagapõhjaga on ka viis biograafilist romaani. Romaan „Õnneraha“ (1953) käsitleb Forseliuse seminari kasvandikule Ignati Jaagule keskendudes Rootsi aja mõju eestlaste hariduselule. Põhjasõjas hävitatud Tartu linna kaebelaulu „Oh! Ma waene Tardo liin“ autori Käsu Hansu päevaraamatuna on esitatud „Surmatrummid ja pajupill“ (1954). „Talvepaleest Lubjasaarele“ (1966) keskendub esimesele professionaalsele eesti kunstnikule Johann Kölerile, esimese teadaoleva eestikeelse luuletuse autori Reiner Brockmanni elu etappe kujutavad romaanid „Lasnamäe lamburid“ (1978) ja „Siiditee serval“ (1986). Postuumselt ilmunud „Sembardia“ (1996) koondab noorusmälestusi ja reisikirju.
Valdavalt esseistliku koega uurimusi kirjandusest koondavad kogumikud „Tuul üle mere“ (1965), „Kauged rannad ja oma saar“ (1970), „Posthobusel Jõhvist Rooma“ (1974, H. Visnapuu fondi auhind 1975), „Porkuni preili“ (1978), „Must lagi on meie toal“ (1980), „Utoopia ja futuroloogia“ (1972), „Kihutav troika“ (1984). Varasemast eesti kirjandusest annab ülevaate „Eesti vanem kirjandus“ (1953), Eduard Vilde loomingu ühiskondlikke probleeme käsitleb „Kuhu päikene ei paista“ (1981). Sarjas „Meie kirjanikke“ ilmus lühimonograafia „Albert Kivikas“ (1971).
A. K.
Raamatud eesti keeles
Romaanid
Õnneraha: romaan Rootsi ajast. Toronto: Orto, 1953, 270 lk.
Surmatrummid ja pajupill: ülestähendusi Tartust Issanda Aastal 1704. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1954, 302 lk. [2. trükk: 1993.]
Talvepaleest Lubjasaarele. Toronto: Orto, 1966, 287 lk. [2. trükk: 1995.]
Lasnamäe lamburid. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1978, 240 lk. [2. trükk: 2000.]
Siiditee serval. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1986, 203 lk. [2. trükk: 2000.]
Lasnamäe lamburid. Siiditee serval. Tallinn: Eesti Raamat, 2000, 405 lk.
Uurimused kirjandusest
Eesti vanem kirjandus. Stockholm: Tõrvik, 1953, 86 lk. [2. trükk: 1974.]
Tuul üle mere ja muid lühiuurimusi eesti kirjandusest. Stockholm: Vaba Eesti, 1965, 363 lk.
Kauged rannad ja oma saar: esseid eesti kirjandusest. Stockholm: Eesti Raamat, 1970, 375 lk.
Albert Kivikas: lühimonograafia. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1971, 63 lk.
Utoopia ja futuroloogia: lühiuurimusi kirjandusest. Lund, 1972, 128 lk.
Posthobusel Jõhvist Rooma: esseid kirjandusest. Lund, 1974, 280 lk.
Porkuni preili: esseid eesti kirjandusest. Stockholm, 1978, 201 lk.
Must lagi on meie toal: esseid kirjandusest. Lund, 1980, 256 lk.
Kuhu päike ei paista: ühiskondlikke probleeme Eduard Vilde loomingus. Stockholm: Välis-Eesti & EMP, 1981, 155 lk.
Kihutav troika: esseid kirjandusest. Stockholm: Välis-Eesti & EMP, 1984, 204 lk.
Mälestused
Sembardia: noorpõlve- ja reisimeenutusi. Tartu: B. G. Forseliuse Selts, 1996, 136 lk.
Herbert Salu kohta
Ingrid Velbaum, Herbert Salu romaanide aegruumilistest seostest. – Tartu: Tartu Ülikool, 1991. [Diplomitöö.]
