Johannes Semper
Johannes Semper (pseudonüümid Asm, Naatanael, 22./10. III 1892 – 21. II 1970) oli luuletaja, proosa- ja näitekirjanik, tõlkija ja kriitik.
Sündis Viljandimaal Paistu kihelkonnas Tuhalaane vallas. Õppis Viljandis Heine eraprogümnaasiumis, lõpetas Pärnu gümnaasiumi. Aastatel 1910-1914 õppis Peterburi ülikoolis germaani-romaani filoloogiat ja 1915-1916 Moskvasse evakueeritud Riia polütehnilises instituudis arhitektuuri. Mobiliseeriti vene sõjaväkke, lõpetas Moskva sõjakooli 1917. aastal lipnikuna. Eestis ohvitser, osales ka poliitikas. Oli Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee abiesimees ja Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei liige. Osales Vabadussõjas suurtükiväe tagavara divisjoni koosseisus, 1920 ülendati kindralmajor Laidoneri käsuga leitnandiks. Aastatel 1919-1920 Asutava Kogu liige. Poliitikast loobumise järel läks Berliini Friedrich Wilhelmi (hilisemasse Humboldti) ülikooli, õppis 1921-1925 etnoloogiat, filosoofiat ja esteetikat. 1926-1927 elas Pariisis. Lõpetas magistrikraadiga Tartu ülikooli, väitekiri „Andre Gide’i stiili struktuur“ (1929). Eesti Kirjanike Liidu liige 1922-1941. Aastatel 1928-1940 töötas Tartu ülikoolis esteetika ja stilistika õppejõuna ning oli ajakirja Looming toimetaja 1930-1940, Eesti PEN-klubi esimees (1928-1940). Oli Eesti okupeerimise järel 1940 haridusminister Johannes Varese valitsuses, liitus NLKPga. ENSV kunstide valitsuse juhataja 1941-1948. Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel puhkenud sõja ajal oli Nõukogude Liidus, toimetas Moskvas raadiosaateid ja juhtis ENSV Riiklike Kunstiansambleid (mis loodi 1942 Jaroslavlis Punaarmee üksuste ja tagala teenindamiseks). Tuli tagasi Eestisse 1944. Oli ENSV Ülemnõukogu I, II, VI ja VII koosseisu saadik ja ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi liige aastatel 1967-1970. Kirjanike Liidu liige 1943-1950, esimees 1946-1950 ja aseesimees 1958-1966. Heideti kui kodanlik natsionalist ja kosmopoliit 1950. aastal välja nii Kirjanike Liidust kui NLKPst. Võeti uuesti Kirjanike Liidu liikmeks 1955. aastal, taastati ka NLKP liikmelisus. Pälvis erinevaid autasusid nii iseseisvas Eestis kui ENSVs, nt Riigivanema auhind 1935. aastal romaani „Armukadedus“ (1934) ja 1937. aastal luulekogu „Tuuleratas“ (1936) eest, Valgetähe V klassi teenetemärk (1940); ENSV teeneline kirjanik 1945, Nõukogude Eesti preemia (1947), Lenini orden (1962), ENSV rahvakirjanik 1964. Suri Tallinnas, maetud Metsakalmistule.
Debüteeris 1910. aastal eesti kirjanduse ülevaatega lätikeelses ajakirjas Kahwi, esimesed luuletused avaldas Noor-Eesti väljaannetes 1911. Kuulus kirjandusrühmitusse Siuru ning osales ka Tarapita tegevuses. Esikkogudes „Pierrot“ (1917) ja „Jäljed liival“ (1920) annab tooni tunde- ja looduslüürika. Kogus „Maa ja mereveersed rytmid“ (1922) on tunda ekspressionismi. Oli üks neist, kes tutvustas saksa ekspressioniste publitsistikas. Semperi isiklikud suurlinna ja reisikogemused leiavad kajastamist ka luules, nt kogus „Viis meelt“ (1926). Intellektuaalse alatooniga loomingut on oluliselt kujundanud kokkupuuted Lääne-Euroopa kultuuriga, iseäranis varasemat loomingut on mõjutanud prantsuse ja vene sümbolistid.
Huvi psühhoanalüüsi vastu väljendub novellikogus „Ellinor“ (1927), süvapsühholoogiline on ka esikromaan „Armukadedus“ (1934). Sotsiaalsele temaatikale keskendub romaan „Kivi kivi peale“ (1939). Nõukogulikust ideoloogiast on kantud romaan „Punased nelgid“ (1955) ning näidendid. Muuhulgas kirjutas sõnad ENSV ametlikule hümnile.
Semperit on iseloomustatud kui sügava eruditsiooniga intellektuaali, kel on oluline roll eesti esteetilise mõtte arengus, väliskirjanduse vahendamisel ja mõtestamisel. Ta on tõlkinud saksa, vene, itaalia, inglise ja prantsuse keelest, nt Dante „Uus elu” (1924), V. Hugo „Jumalaema kirik Pariisis” (1924), E. Zola „Söekaevurid” (1930), Stendhali „Punane ja must” (1938), G. Boccaccio „Dekameron” (1957). Temalt on ilmunud artikleid ja esseid väliskirjandusest ja kirjandussuundumustest, nt esseekogumik „Prantsuse vaim” (1934). Esseistikas käsitles nii kirjandust, teatrit, muusikat kui kunsti. Oli esimene, kes eesti kirjandusteaduses rakendas freudistlikku analüüsimeetodit („Kalevipoja rahvaluule-motiivide analüüs“ (1924)). Rikkalik lugemus ja kultuurikogemus kajastub ka reisikirjades, nt „Risti-rästi läbi Euroopa“ (1935).
A. K.
Raamatud eesti keeles
Luule
Pierrot. Tallinn: Siuru, 1917, 78 lk. [2. trükk: 1919.]
Jäljed liival. Tartu: Odamees, 1919, 76 lk. [Järgnevad trükid: 1920, 1921.]
Maa ja mereveersed rytmid: luuletused 1920-1921. Tartu: Tarapita, 1922, 79 lk.
Viis meelt. Tartu: J. Semper, 1926, 126 lk.
Päike rentslis. Tartu: Eesti Kirjanikkude Liit, 1930, 85 lk.
Tuuleratas. Tartu: Eesti Kirjanikkude Liit, 1936, 80 lk.
Ei vaikida saa: luuletusi 1941-1943. Moskva: ENSV Riiklik Kirjastus, 1943, 63 lk.
Valik luuletusi. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1946, 290 lk.
Kuidas elaksid?. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1958, 98 lk.
Ei vaikida saa. Koostanud Endel Sõgel. Tallinn: Eesti Raamat, 1970, 56 lk.
Lehekülgi nagu lehti puult. Lõpetamata luuletustest valinud ja eessõna koostanud Paul Rummo. Tallinn: Eesti Raamat, 1972, 112 lk.
Luuletused. Koostanud Ralf Parve. Tallinn: Eesti Raamat, 1975, 208 lk [Sari: ‘Väike luuleraamat’.]
Sügise lävel. Koostanud Ralf Parve. Tallinn: Eesti Raamat, 1976, 70 lk.
Romaanid
Armukadedus. Tartu: Noor-Eesti, 1934, 342 lk. [Järgnevad trükid: 1936, 1964.]
Kivi kivi peale. Tartu: Noor-Eesti, 1939, 407 lk. [Järgnevad trükid: 1947, 1963, 1982.]
Punased nelgid. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1955, 407 lk. [Järgnevad trükid: 1959, 1965.]
Lühiproosa
Hiina kett. Tartu: Odamees, 1918, 124 lk. [2. trükk: 1924.]
Ellinor. Tartu: Loodus, 1927, 182 lk.
Sillatalad. Tartu: Eesti Kirjanikkude Liit, 1927, 145 lk.
Näidendid
Aja käsk. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1946, 91 lk.
Murrang. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1949, 79 lk.
Näidendid. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1961, 216 lk.
Monograafiad, artiklid, esseed
Näokatted. Esseede kogu. Tartu: Odamees, 1919, 102 lk.
Kalevipoja rahvaluulemotiivide analüüs. Tartu: Noor-Eesti, 1924, 122 lk. [2. trükk: 1997.]
Meie kirjanduse teed. Kirjanduslikud arvustused. Tartu: Loodus, 1927, 194 lk.
André Gide’i stiili struktuur. Tartu: Akadeemiline Kirjandusühing, 1929, 97 lk.
Prantsuse vaim. Tartu: Noor-Eesti, 1934, 197 lk.
Teater iseseisva kunstialana. Artikleid ja esseid. Koostanud Lilian Vellerand. Tallinn: Eesti Raamat, 1992, 203 lk.
Reisikirjad
Risti-rästi läbi Euroopa. Tartu: Noor-Eesti, 1935, 319 lk.
Lõuna Risti all. Tartu: Eesti Kirjanikkude Liit, 1937, 259 lk.
Mööda maid ja meresid. Reisimärkmeid. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1958, 419 lk.
Mälestused, päevikud, kirjavahetus
Matk minevikku 1. Tallinn: Eesti Raamat, 1969, 319 lk.
Päevaraamatud. Tartu: Ilmamaa, 2013, 421 lk.
Euroopa esteedid ja elulähedus: Semperi ja Barbaruse kirjavahetus 1911-1940. 1. kd. (1911-1929). Koostanud Paul Rummo. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2020, 575 lk.
Euroopa esteedid ja elulähedus: Semperi ja Barbaruse kirjavahetus 1911-1940. 2. kd. (1930-1940). Koostanud Paul Rummo. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2020, lk 581-1666.
Kogutud teosed
Teosed. 1. köide. Luuletused. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962, 360 lk.
Teosed. 2. köide. Kivi kivi peale. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1963, 320 lk.
Teosed. 3. köide. Armukadedus. Romaan. Õed; Umbrohi. Novellid. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964, 303 lk.
Teosed. 4. köide. Punased nelgid. Tallinn: Eesti Raamat, 1965, 432 lk.
Teosed. 5. köide. Reisikirjad. Tallinn: Eesti Raamat, 1966, 524 lk.
Teosed. 6. köide. Novellid ja näidendid. Tallinn: Eesti Raamat, 1967, 484 lk.
Teosed. 7. köide. Mõtterännakuid 1. Artikleid ja esseid. Tallinn: Eesti Raamat, 1969, 458 lk.
Teosed. 8. köide. Mõtterännakuid 2. Artikleid ja esseid. Tallinn: Eesti Raamat, 1971, 412 lk.
Teosed. 9. köide. Mõtterännakuid 3. Artikleid ja esseid. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, 480 lk.
Teosed. 10. köide. Luulerännakuid 1. Luuletõlkeid. Koostanud Nigol Andresen. Tallinn: Eesti Raamat, 1975, 336 lk.
Teosed. 11. köide. Luulerännakuid 2. Luuletõlkeid. Koostanud Nigol Andresen. Tallinn: Eesti Raamat, 1976, 368 lk.
Teosed. 12. köide. Mälestused. Koostanud ja järelsõna Erna Siirak. Tallinn: Eesti Raamat, 1978, 491 lk.
Johannes Semperi kohta
Johannes Semper elus ja kirjanduses. Kogumik. Koostanud Ilmar Sikemäe. Tallinn: Eesti Raamat, 1967, 431 lk.
Erna Siirak, Johannes Semper. Lühimonograafia. Tallinn: Eesti Raamat, 1969, 255 lk. [Sari ‘Eesti kirjamehi’.]
Merlin Kirikal, „Olin lahti murdunud elule“: modernse soo ja keha kujutamine Johannes Semperi teise maailmasõja eelses loomingus. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid 67. Tallinn: Tallinna Ülikool, 2021, 268 lk
Marit Karelson, Le temps d’engagement dans les œuvres d’André Gide et de Johannes Semper: les univers fictionnels entre l’élan vital et la littérature engagée. Tartu: Tartu University Press, 2023, 306 lk.
