Lilli Suburg
Lilli Suburg (Caroline Suburg, 1. VIII / 20. VII 1841 – 8. II 1923) oli prosaist, ajakirjanik ja pedagoog, teedrajava naisteajakirja Linda asutaja ning Eesti esimene prominentne naisõiguslane.
Suburg sündis Pärnumaal Vändra kihelkonnas Rõusa mõisas ning õppis muu hulgas Pärnus Marie von Ditmari erakoolis ja Pärnu Linna Tütarlastekoolis. Tegi Tartus elementaarkooli koduõpetajanna eksami 1869. aastal. Tema kujunemises mängis olulist rolli Carl Robert Jakobson, kes tutvustas talle mitmekülgsemat kirjandust ning sai ka rahvustunde äratajaks. Jakobsoni õhutusel ja vaimus toimetas Suburg 1878-1879 ka Perno Postimeest. Pärnus asutas Suburg 1882. aastal tütarlastekooli, kus olulist rõhku pandi rahvuslikule meelsusele. 1885. aastal kolis kool ümber Viljandisse. 1887. aastal asutas Suburg sealsamas naisteajakirja Linda, mis 1891. aastast hakkas ilmuma nädalalehena. Selles leidus perenaistele mõeldud nõuandeid, neidudele suunatud suheteteemalisi ja naiste emantsipatsiooni käsitlevaid artikleid, aga ka ilukirjanduslikku osa, mis koosnes peamiselt tõlkelistest teostest, algupärandid pärinesid suuremas osas Suburgi enda sulest. Lisaks käsitleti ka eesti kirjameeste elulugusid ning ka kirjanduskriitilisi küsimusi. Linda – esimene naisteajakiri Eestis – on jätnud eesti kultuuri olulise jälje. 1899. aastast elas Suburg Lätis kasutütre juures, kus pidas sajandi alguses ka väikest erakooli. Elu viimastel aastatel elas õdede juures Valgas, kus ka suri. On maetud Vändra kalmistule.
Suburgit võib pidada Eesti esimeseks naiste õiguste eest võitlejaks. Kirjanduslikus mõttes sai ta tuntuks oma esimese kirjandusliku katsetusega – jutustusega „Liina“ (1877), mille ta kirjutas 1873. aastal Jakobsoni õhutusel. Autobiograafilise tagapõhjaga teoses kujutab Suburg eesti tütarlapse vastuseisu saksastumisele. Suburg kandis endas rahvusliku liikumise ideaale, osutudes seetõttu populaarseks. Ta ärgitas naisi end harima, et olla meestele väärilisteks partneriteks. Sentimentaalse alatooniga, keeleliselt saksapärases “Liinas” on märgata autori taotlusi kujutada ka tegelaste psühholoogiat. Teos pälvis baltisaksa ringkonnalt teravat vastuseisu. „Liina“ on jäänud autori peateoseks.
Sentimentaalsusest on kantud ka idealiseeritud tegelastega jutustus „Maarja ja Eeva ehk: Suguluse truudus ja armastus mehe vasta“ (1881). Haritud naise problemaatika on kesksel kohal jutustuses „Linda, rahva tütar“ (1900), mis tegeleb ka alkoholismi vastase võitluse ning naiste õigustega.
Suburg avaldas jutustusi ning mitmesugustel ühiskondlikel ja pedagoogilistel teemadel kirjutisi ka ajakirjanduses. Ta kirjutas ka mälestusi. Neist tähelepanuväärsem on „Suburgide perekond“ (Eesti Kirjandus, 1923-1924), mis muuhulgas avab ka omaaegseid ühiskondlikke olusid.
A. K.
Raamatud eesti keeles
Proosa
Liina. Ühe eesti tütarlapse elulugu, temast enesest jutustatud. Tartu: Schnakenburg, 1877, 102 lk. [Järgmised trükid: 1884, 1927, 2002.]
Linda, rahva tütar. Tartu: Postimees, 1900, 19 lk. [2. trükk: 2002.]
Maarja ja Eeva ehk Suguluse truudus ja armastus mehe vasta. Tartu: Schnakenburg, 1881, 92 lk. [2. trükk: 1927.]
Kogutud teosed
Kogutud kirjatööd. Koostanud Aino Undla-Põldmäe. Tallinn: 2002, 503 lk.
