Aleksander Tassa
Aleksander Tassa (7. VII / 25. VI 1882 – 23. III 1955) oli prosaist, näitekirjanik, kunstnik ja kunstiloolane; kirjanikuna tuntud peamiselt oma 20. sajandi teisel kümnendil kirjutatud uusromantistliku, fantastilise lühiproosa poolest.
Tassaündis Tartus kooliteenri pojana. Õppis Tartu linnakoolis seda lõpetamata, samal ajal ka Saksa Käsitööliste Seltsi joonistuskursustel baltisaksa kunstniku R. J. von zur Mühleni juures. 1900-1903 töötas Tartus kantseleiametnikuna. 1904 astus Peterburi Stieglitzi kunstitööstuskooli, kust heideti järgmisel aastal välja revolutsioonilise tegevuse tõttu. 1905 asus õppima Tallinnas Ants Laikmaa ateljees, kust lahkus 1906, õppides põgusalt Peterburis J. Goldblatti ateljees. 1906-1913 reisis palju Euroopas ringi, tutvus kunsti ja kultuuriga ning tegeles ka ise kujutava kunstiga põhiliselt Pariisis, aga ka Ahvenamaal, Helsingis, Norras, Taanis, Saksamaal, Šveitsis, Rootsis. Tema rännaku- ja loomekaaslasteks olid hilisemad nimekad eesti kunsti uuendajad, keda Tassa tundis juba Tartus ja Peterburis õppimise aegadest: Konrad Mägi, Jaan Koort, Nikolai Triik, Anton Starkopf jpt. Kunstiõpinguid Pariisi ateljeedes takistas majanduslik kitsikus, mis soodustas Tassa keskendumist kirjandusele. Pariisis suhtles Tassa ka Friedebert Tuglasega. Tassa osales Noor-Eesti tegemistes, illustreerides selle väljaandeid ning avaldades neis kunstikriitikat ja ilukirjandust. Ta oli lähedane ka rühmitusele Siuru ning rühmituse Tarapita liige.
I Maailmasõja puhkedes Tassa mobiliseeriti, ta oli sõjaväeteenistuses Peterburis ning Türgi rindel Erzurumis. Sõja lõpus tuli tagasi Tartusse, kus aitas asutada kunstiühingut “Pallas” ning oli 1918-1922 selle esimene juhataja. Osales 1919 ka kunstikool “Pallase” loomises, töötades hiljem selle lektori ja õpetajana. 1922-1923 tegeles Eesti Rahva Muuseumi kunstiosakonna rajamisega. 1923-1924 töötas teatri Vanemuine dramaturgina. 1931-1940 oli Eesti Rahva Muuseumi kunsti- ja kultuuriloolise osakonna juhataja. 1928-1931 ja 1940-1943 töötas Tallinnas Eesti Kunstimuuseumis. Suri Tallinnas, maetud Rahumäe kalmistule.
Kui Tassa aktiivsem tegevus kunstnikuna möödus 20. sajandi esimesel kümnendil ja kestis umbes I Maailmasõjani, siis ilukirjandus domineeris tema loomingus sajandi teisel kümnendil. Esimesed jutud ilmusid 1911. aastal “Noor-Eesti” ajakirjas. Pärast seda avaldas proosat ajakirjanduses. Tassa ainukesteks eluajal ilmunud ilukirjanduslikeks raamatuteks jäid “Nõiasõrmus. Fantastilised novellid” (1919) ning “Hõbelinik. Legendid” (1921). Pärast seda keskendus Tassa rohkem näidendite kirjutamisele, millest tuntum on “Kadaara sead” (1923). Tema viimane näidend “Seitse magajat” ilmus 1927, eelviimane jutt “Sügiskõnelused” samal aastal, millele lisandus veel 1944. aastal “Paabeli torni ehitamisel”. Suur hulk Tassa kirjanduslikku loomingut on jäänud käsikirja. Enamik käsikirjalisest pärandist sisaldab arvukaid kavandeid ja fragmente, ent leidub ka poolelijäänud romaan, filmistsenaariumeid, arvukaid unenägude litereeringuid jpm.
Ka Tassa novellid ja näidendid on unenäolikud; neis on vähem dünaamikat ja tegevust, põhirõhk on fantastiliste keskkondade detailiküllastel kirjeldustel. Tema kirjanduslikus loomingus on oluline roll piibellikel ja mütoloogilistel motiividel, mida autor vabalt oma äranägemise järgi ümber vormib. Tassa kahe proosateose kriitika tõi esile nende erinevuse kogu ülejäänud eesti kirjanduspildist. Üheks tema innukamaks ja poolehoidvamaks kriitikuks oli Friedebert Tuglas, kelle enda novellilooming mõnevõrra sarnaneb Tassa proosaga. 1920. lõpul Eesti kirjanduses domineerima hakanud nn eluläheduse taotlus ei soosinud Tassale omast eriskummalist ja pillavat fantaasiat. Tema proosat on hiljem välja antud raamatutes “Saalomoni sõrmus” (Loomingu Raamatukogu, 1970) ning “Igaviku lõpul” (1989). Viimane kogumik sisaldab veel põhjalikke saatekäsitlusi Tassa kirjandusliku ja kunstiloomingu kohta ning kaasaegsete mälestusi.
S. V.
Raamatud eesti keeles
Lühiproosa
Nõiasõrmus. Fantastilised novellid. Kaas ja frontispiss: Ado Vabbe. Tartu: Odamees, 1919, 160 lk. [Sisu: ‘Merisõitjad’, ‘Enese ülistus’, ‘Saalomoni sõrmus’, ‘Laulvad kellad’, ‘Jalutussõit’, ‘Ilutulestus’, ‘Sügispäev’, ‘Põrgu aed’, ‘Surnu pärandus’, ‘Varemed’, ‘Suvitus mägedes’, ‘Lahkumine’, ‘Uneraamat’.]
Hõbelinik. Legendid. Kaas: Aleksander Grinev. Tallinn: Varrak, 1921, 105 lk. [Sisu: ‘Aheldud jumal’, ‘Tundmata jumal’, ‘Jutt nahaparkijast Athanaasiusest ja lõuendi värvijast Tiimonist’, ‘Jutt mungast, Maarja maalijast’, ‘Vaga Jaan’, ‘Kannatuse tee’, ‘Kolgata’, ‘Püütud kurat’, ‘Maria Magdaleena’, ‘Hää karjane’, ‘Äikse ilm’, ‘Igaviku lõpul’.]
Saalomoni sõrmus. Eessõna: Nigol Andresen. Tallinn: Perioodika, 1970, 166 lk.
Igaviku lõpul. Koostanud Mari Kõiv; eessõna: M. Kõiv ja E. Pihlak. Tallinn: Kunst, 1989, 174 lk. [Sisu: jutustus, novellid, reproduktsioonid kunstiteostest.]
Kunstiajalugu
Puulõikekunstist. Materjale ja allikaid Eesti puulõikest XIX sajandil. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1948, 88 lk.
Kivitrükikunstist. Materjale ja allikaid Eesti kivitrükist XIX sajandil. Tallinn: 1951, 297 lk.
Aleksander Tassa kohta
Igaviku lõpul. Koostanud Mari Kõiv; eessõna: M. Kõiv ja E. Pihlak. Tallinn: Kunst, 1989, 174 lk. [Sisu: jutustus, novellid, reproduktsioonid kunstiteostest.]
