Liidia Tuulse
Liidia Tuulse (sündinud Liidia Haas, 8. III 1912 – 17. III 2012) oli Rootsis elanud luuletaja, kes koos oma kunstiajaloolasest abikaasa Armin Tuulsega oli eesti kultuurimälu kesksemaid kandjaid ja hoidjaid paguluses.
Liidia Tuulse sündis Viljandimaal (hiljem Valgamaa koosseisus) Hummuli vallas Soe külas. Ta õppis aastatel 1918–1929 Valgas Veisteri eraalgkoolis ja Valga tütarlaste gümnaasiumi humanitaarharus. Aastatel 1929–1934 õppis ta Tartu ülikoolis germaani keeli, filosoofiat ja kunstiajalugu, lõpetas cum laude. 1938. aastal pälvis ta Tartu ülikoolis magistrikraadi väitekirjaga „Eksperimentaalne uurimus eelkooliealiste laste musikaalsusest“. Hiljem jätkas ta õpinguid Königsbergi ja Stockholmi ülikoolides.
1944. aastal põgenes Liidia Tuulse koos abikaasa Armin Tuulse ja poja Taneliga Rootsi. Rootsis töötas Liidia Tuulse esmalt arhivaarina (1950–1962) sariteose Sveriges Kyrkor (Rootsi kirikud) toimetuses, hiljem ka saksa keele õpetajana. Tema poeg Toomas Tuulse on arhitekt, helilooja ja Stockholmi Eesti koori dirigent.
Liidia Tuulse debüteeris ajakirjanduses 1930. aastate lõpus, avaldades reisikirju, arvustusi ja lühiproosat. Tuulse hakkas luuletama küpses eas, ligi 50-aastasena, eeskätt Bernard Kangro innustusel. Ka Marie Under suhtus Tuulse saavutustesse heatahtlikult. Esimesed luuletused ilmusid 1961. aastal ajakirjas Tulimuld. Tuulse esimene luulekogu „Liiv ja lumi“ (1968) on temaatiliselt ühtne. Autor pakub tundliku keeletajuga salvestatud meeleolupilte, enamasti loodusest, lilledest, maastikest. Sageli lõpetab luuletuse ootamatu mõttekäänak. Looduspiltide jäädvustamine jäi Tuulse luulele iseloomulikuks. Teises luulekogus „Linde pihlaka võras“ (1983) nihkub lisaks esiplaanile teine inimene: üha uuesti korduvad möödarääkimised ja -vaatamised, väikesed pettumused, mis mõjuvad saatuslikult kaalukana, varjatud rõõmuhetked. Tähtsal kohal Tuulse lüürikas on muljed suvitusreisidelt Lääne-Euroopas, lõpuks ka taaskohtumine kodumaa loodusega. Loodusmuljed Soomest, Rootsist ja Norrast toovad luuletajale mälestuspilte noorusajast Eestis. Tuulse kaks esimest, Rootsis ilmunud luulekogu kujundas Arno Vihalemm. Ülejäänud neli Tuulse luulekogu on ilmunud Tallinnas.
Tuulse luuletused on enamasti vabavärsilised, harvade lõppriimidega. Tema luuletuste tõlkeid on ilmunud saksa, rootsi ja inglise keeles.
Liidia Tuulse sulest pärineb ka arvukalt luuletõlkeid, peamiselt saksa ja rootsi keelest, mis on enamjaolt avaldatud ajakirjas Tulimuld. Tuulse on tõlkinud luuletusi järgmistelt autoritelt: Gottfried Benn, Bo Bergman, Magda Bergquist von Mirbach, Karin Boye, Gunnar Ekelöf, Hermann Hesse, Mare Kandre, Erik Lindegren, Octavio Paz, Rainer Maria Rilke ja Anders Österling. Nendest on Tuulsele kõige tugevamat mõju avaldanud Rilke lüürika. Tuulse on pidanud mitmeid eesti- või saksakeelseid loenguid eesti kirjanduse, eriti Lydia Koidula, Marie Underi ja Betti Alveri teemal Rootsis, Saksamaal, Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja Šveitsis.
Liidia Tuulse oli 1968. aastast Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liige, Akadeemiliste Naiste Ühingu liige ja 1983. aastast juhataja, Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis liige, Eesti Kultuuri Koondise ja Rootsi Eestlaste Liidu liige, 1978. aastast Eesti PEN-klubi liige.
L. P.
Raamatud eesti keeles
Luule
Liiv ja lumi. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1968. 80 lk.
Linde pihlaka võras: luuletusi 1963–1983. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1983. 80 lk.
Tiivalöök: luulet, 1963–1983. Tallinn: Eesti Raamat, 1989. 69 lk.
Jahresringe: Gedichte= Arsringar: dikter= Annual rings: poems. Tallinn: Inreko Press, 1995. 73 lk. [Osa teksti eesti keeles.]
Muutuda sõnaks. Tallinn: L. Tuulse, 1997. 159 lk.
Kogutud luuletused 1969–1997. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2007. 363 lk.
