
Hannes Varblane (18. VI 1949 – 5. VII 2022) oli luuletaja, esseist ja kriitik.
Varblane sündis Viljandimaal Võhmas õpetajate perekonnas. Ta lõpetas 1967. aastal Nõo Keskkooli ning õppis ühe aasta Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogia erialal, seejärel asus õppima ajalugu. Lõpetas 1974. aastal Tartu ülikooli üldajaloo alal. Varblane töötas aastatel 1974–1975 Vana-Kuuste 8-klassilise kooli õpetajana, 1975–1982 ENSV spordimuuseumi teadurina ja 1985-2012 Tartu kunstimuuseumi tehnikuna, teadurina ja näituste osakonna juhatajana. Hannes Varblane kuulus 1996. aastast alates Eesti Kirjanike Liitu.
Varblase esimene luulekogu „Mäel, mis mureneb“ ilmus 1990. aastal ja pälvis 1991. aastal Betti Alveri nimelise debüüdiauhinna. Luulekogu esitab meeleolukaid pilte Tartust, samuti motiive klassikalisest maailmakultuurist ja lembeelamuste kajastusi. Varblase teises luulekogus „Sina armasta mind“ (1993) valdavad sünged toonid. Sellest saadik kujunesid Varblase värsid lõhestatud hingeeluga ning enda ja maailmaga rahulolematu isiksuse pihtimuseks. Varblase loomingut on mõjutanud biitnike kirjandus ja Bob Dylani laulutekstid. Tema sulest on ilmunud üheksa luulekogu, tema luulet on tõlgitud vene, inglise, soome ja flaami keelde.
Varblane kirjutas ka artikleid ja arvustusi inglise ja USA kirjandusest ning maalikunstist. Tema arvustused ja kultuuriloolised esseed on ilmunud kogumikes „Ilmavallas“ (2002) ja „Ilmavallas II“ (2015).
L. P.
Luule
Mäel, mis mureneb. Tallinn: Eesti Raamat, 1990. 104 lk.
Sina armasta mind. Tallinn: Umara Kirjastus, 1993. 164 lk.
Vihkamiseta. Tallinn: Umara, 1995. 78 lk.
Mina enam ei armasta sind. Tallinn: Umara, 1997. 58 lk.
Avalikult halb. Tartu: Ilmamaa, 1999. 94 lk.
Letaalse lõpuni. Tallinn: Umara, 1999. 52 lk.
Võõrikvend. Tallinn: Umara, 2000. 63 lk.
Taarnateel. Katsetusi 1967–1970. Tartu: Ilmamaa, 2009. 93 lk.
Teise üksilduse aegu. Tartu: Ilmamaa, 2018. 102 lk.
Kriitika
Ilmavallas. Tartu: Ilmamaa, 2002. 270 lk.
Ilmavallas II. Tartu: Ilmamaa, 2015. 285 lk.