Juhan Madarik

Juhan Madarik (kodanikunimi Johannes Lauristin, 29./17. X 1899 – 28. VIII 1941) oli üks Eesti mõjukamaid kommunistlikke revolutsionääre, prosaist ja publitsist.

Sündis Tallinnas, lapsepõlves elas Harjumaal Kuivajõe vallas, õppis Kose-Uuemõisas, hiljem Tallinnas. Töötas tehases, oli varakult osaline töölisliikumises. Aastast 1917 EKP liige (mis aastatel 1920-1940 oli Eestis ebaseaduslik partei). Töötas 1922. aastal ajalehe Tallinna Tööline ja ajakirja Noor Tööline toimetustes. Valiti ametiühingute kesknõukogu juhatusse ja EKP KKsse, oli Riigikogu II koosseisu liige. Poliitilise tegevuse tõttu arreteeriti 1923. aastal, vabanes 1931, mil kohe uuesti vangistati. Vabanes 1938. aastal amnestiaga. Oli aktiivne osaline Eesti sovetiseerimises 1940. aastal. ENSV rahvakomissaride nõukogu esimees, EKP KK sekretär, NSV Liidu Ülemnõukogu saadik ja Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahelise sõja alguses ENSV kaitsekomitee aseesimees. Lauristini hukkumise asjaolud on ebaselged. Ametliku verisooni kohaselt hukkus Tallinnast evakueerumisel sõjalaeval Jakov Sverdlov, teistel andmetel tapeti nõukogude tšekistide poolt. Lauristinile määrati 1946 postuumselt Lenini orden, Nõukogude Eesti perioodil püstitati talle Tallinna ausammas ning nimetati tema auks asutusi ja tänavaid mitmetes Eesti linnades.

Ilukirjandusliku trükidebüüdi tegi proosaga ajakirjas Noor Tööline. Valdav osa loomingust on kirjutatud vanglas. Maailmavaateline ja poliitiline meelestatus kajastub selgelt ka loomingus, kus annavad tooni töölistemaatika ja kommunistlik liikumine. Romaan „Riigikukutajad“ on kirjutatud ajavahemikul 1925-1927, salaja välja toimetatud käsikiri ilmus Leningradis 1929. aastal. Romaan keskendub eesti kommunistide põrandaalusele tegevusele, tegelasi kujutatud skemaatiliselt, stiililt napisõnaline. Skemaatilisus iseloomustab ka viieosalisena kavandatud romaani „Vabariik“, millest valmis esimene osa (ilmus 1941). Teine ja neljas olemas visanditena (ilmusid 1953), kolmanda ja viienda osa käsikiri ei ole säilinud. Romaani peateemaks on Tallinna töölisolud ja kujunev tööliskond 19. sajandi lõpus-20. sajandi alguses. Siingi on põhitähelepanu sündmustikul ja oludel, tegelaste kujutamisele on pööratud vähem tähelepanu. Lühiproosat koondavad „Jutustused“ (1955) ning „Kordnik, lipp ja jalajäljed“ (1979).

A. K.

Raamatud eesti keeles

Romaanid
Riigikukutajad. Leningrad: Külvaja, 1929, 224 lk. [Järgmised trükid: 1950, 1970.]
Vabariik. I. Tartu: Ilukirjandus ja Kunst, 1941, 231 lk. [Järgmised trükid: 1947, 1953, 1970.]
Vabariik. Teosed. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1953, 584 lk.
Vabariik. Riigikukutajad. Tallinn: Eesti Raamat, 1970, 816 lk.

Jutustused
Jutustused. Teosed. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1955, 416 lk.
Kordnik, lipp ja jalajäljed: valik jutustusi. Tallinn: Eesti Raamat, 1979, 155 lk.

Mälestused
Teist korda noor vang. Tallinn: Eesti Raamat, 1974, 39 lk.