Doris Kareva

Doris Kareva (s. 28. novembril 1958 Tallinnas, helilooja Hillar Kareva peres) on eesti luuletaja ja tõlkija.

1977. aastal lõpetas Tallinna 7. keskkooli ning astus Tartu Ülikooli filoloogiateaduskonda, mille jättis kaks aastat hiljem pooleli poliitilise surve tõttu, asudes tööle ajalehe Sirp ja Vasar korrektorina, hiljem luuletoimetajana. Tartu Ülikooli lõpetas Kareva 1983. aastal kaugõppes inglise filoloogina.

Kareva on töötanud ajalehe Sirp kirjandustoimetajana (1997–2002 ja 2011–2013), ajakirja Meie Pere peatoimetajana (2009–2010) ning UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni peasekretärina (1992–2008). 1982. aastast on Doris Kareva Eesti Kirjanike Liidu liige. Ta oli üks kirjandusrühmituse Wellesto asutajaid.

Doris Kareva esimene luuletus ilmus 1960. aastate lõpus koolialmanahhis „Trükitähed“ ning tuntust kogus ta 1970-ndatel ajakirjas Noorus ja 1977. aastal avaldatud kogumikus „Viis tüdrukut ja kaheksa poissi“ ilmunud luuletustega. Viimase aluseks oli Eesti Televisiooni kirjandustoimetuse ja Kirjanike Liidu Tallinna noortesektsiooni korraldatud ettevõtmine „Noorte kirjandussündmus ’76“. Kaks aastat hiljem ilmus tema esikkogu.

Kareva looming on diskreetselt hingeline ja tundeliselt lüüriline, tugeva vaimsusega, sisekaemuslik ja minakeskne, suuresti realistlik, kuid vilguti vürtsitatud viirastuslikkusega, mis kõik mõjub kokku omakorda sakraalselt. Algne (ühiskonna)kriitilisus on asendunud hiljem filosoofilise eksistentsialismiga. Teda on nimetatud 20. sajandi üheks tundlikumaks kõrgluule viljelejaks, kelle värsid on kui muusikateosed. Tema varase luule eeskujudeks on peetud Jüri Üdi ja Jaak Jõerüüti, hilisema kohta öeldakse juba lihtsalt „karevalik“, millest ilmneb, et ta on loonud eesti luuleajaloos omaette peatüki.

Tema loomingut on ilmunud paljudes antoloogiates, seatud luulekavadeks ja teatrilavale ning tõlgitud ligi kahekümnesse keelde. Ta on ise koostanud temaatilisi valikkogusid eesti luulest.

Tõlkijana on Kareva eestindanud väärtkirjandust, sh Anna Ahmatova, Samuel Becketti, Emily Dickinsoni, Kahlil Gibrani, Rumi ja William Shakespeare’i loomingut. Ta on viibinud stipendiaadina vähemalt kaheksas välisriigis ning koostanud eesti kultuuri tutvustavaid teoseid, mida on samuti tõlgitud võõrkeelde. Kareva on tegutsenud ka kriitiku ja esseistina. 2019 ilmus tema arvustusi ja artikleid koondav „Terendused: kirjutisi aastaist 2005–2019”.

1991. aastal pälvis Kareva luuletsükli „Pühitsus“ eest Juhan Liivi luuleauhinna, 1991. ja 1993. aastal ajakirja Looming luulepreemia, 1993. aastal luulekogu „Maailma asemel“ eest Eesti Vabariigi kultuuripreemia (millega ta asutas omakorda noori algajaid luuletajaid toetava „Õlekõrre“ stipendiumi), 2001. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgi, 2003. aastal luulekogu „Mandragora“ eest Eduard Vilde preemia, 2006. aastal luulekogu „Aja kuju“ eest Eesti Vabariigi kultuuripreemia ning 2007. aastal Eesti Kultuurkapitali stipendiumi „Ela ja sära“. 2024 pälvis Kareva Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali tunnustuspreemia pikaajalise heliloojate ja interpreetide inspireerimise eest tundlike ja hingestatud tekstidega ning 2026. aastal Eesti Vabariigi kultuuri elutööpreemia.

M. K.

Raamatud eesti keeles

Luule
Päevapildid. Tallinn: Eesti Raamat, 1978, 51 lk.
Ööpildid. Tallinn: Eesti Raamat, 1980, 64 lk.
Puudutus. Tallinn: Eesti Raamat, 1981, 48 lk.
Salateadvus. Tallinn: Eesti Raamat, 1983, 47 lk.
Vari ja viiv. Tallinn: Eesti Raamat, 1986, 79 lk.
Armuaeg. Tallinn: Eesti Raamat, 1991, 256 lk.
Maailma asemel. Tallinn: Perioodika (Loomingu Raamatukogu), 1992, 45 lk. [2. trükk: Tallinn: Verb, 2014, 74 lk].
Kuuhobune. Tallinn: Eesti Raamat, 1991, 21 lk. [Lasteluuletus. 2. trükk: Tallinn: SP Muusika, 2002, 20 lk.]
Doris Kareva, Marina Tervonen, Kammertoon = Камертон. Eessõna: Rein Veidemann. Tallinn: 1997, 126 lk. [Paralleeltekst eesti ja vene keeles.]
Hingring. Tallinn: Huma, 1997, 96 lk.
Mandragora. Tallinn: Huma, 2002, 110 lk. [2. trükk 2024.]
Aja kuju. Tallinn: Verb, 2005, 110 lk.
Tähendused. Koostaja Kerti Tergem. Tallinn: Verb, 2007, 119 lk.
Lõige. Tallinn: Verb, 2007, 54 lk.
Deka: ilmunud ja ilmumata luulet 1975-2007. Tallinn: Verb, 2008, 326 lk. [2. trükk: 2020.]
Sõna on sõrm, mis osutab vaikuse väele. Loeb Doris Kareva; režissöör Urmas Vadi; helirežissöör Külli Tüli. Tallinn: Eesti Rahvusringhääling, 2008. [Audioraamat: 2 CD-d, 1 t 28 min. Sisaldab luuletusi kogudest ’Armuaeg’, ’Maailma asemel’, ’Hingring’, ’Mandragora’, ’Aja kuju’ ja ’Lõige’.]
Olematuse aiad. Tallinn: Verb, 2012, 95 lk.
Doris Kareva, Jürgen Rooste, Elutants. Tallinn: Verb, 2013, 111 lk.
Perekonnaalbum. Tallinn: Verb, 2015, 88 lk.
Unes nägin ma Eestimaad: kohavaip. Kloogaranna: Huma, 2018, 92 lk.
Suik ja sillerdus. Luige: Verb, 2019, 122 lk.
Perekonnaalbum = Familjealbum. Tõlkinud rootsi keelde Jaak Akker. Tallinn; Stockholm: Förlag TP, 2024, 87 lk. [Paralleeltekst eesti ja rootsi keeles.]
Maast leitud, tuulde tõlgitud: palveid ja mõtlusi. Luige: Verb, 2025, 172 lk.

Lasteluule
Koerakari. Luige: Verb, 2023, 45 lk.
Puhas lora. Luige: Verb, 2024, 51 lk.

Lühiproosa
Sa pole üksi: lood. Tallinn: Verb, 2011, 224 lk.
Maast leitud, tuulde tõlgitud: palveid ja mõtlusi. Luige: Verb, 2025, 172 lk.

Arvustused, esseed, artiklid, varia
Ilmaring = Shifting realms. Tõlkinud Kadre Vaik. Fotod: Olga Makina, Herkki-Erich Merila ja Madis Palm. Tallinn: Pilgrim, 2004, 58 lk. [Portreeraamat erinevatest eesti naistest. Paralleeltekst inglise keeles.]
Terendused: kirjutisi aastaist 2005–2019. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2019, 168 lk.
Age Oks. Liblikalend. Tants läbi elu. Tekstid Doris Kareva, fotod Stina Kase. Tallinn: Pilgrim, 2020, 192 lk.
Olemise kõla. Tallinn: Aadam ja pojad (Ööülikooli Raamatukogu), 2026, 167 lk. [Doris Kareva loengud “Raadio Ööülikooli” sarjas: Vikerraadios ja Klassikaraadios aastatel 2008-2024 ; Andrei Liimetsa vestlus Doris Karevaga 01.07.2025.]