Bengt Gottfried Forselius

Bengt Gottfried Forselius (umbes 1660 – sügis 1688) oli rootsi-päritolu pedagoog, kellel on suured teened rahvahariduse ja lugemisoskuse edendamisel Eestis Rootsi aja lõpus. Ta uuendas eesti kirjakeelt, muutes selle lugemise eestlastele lihtsamaks ning koolitas kahe aastaga oma koolis välja hulga rahvakoolide õpetajaid.

Forselius sündis lääne-Harjumaal Madise külas põhja-Rootsist Umeåst pärit pastori pojana. Õppis Tallinna gümnaasiumis ja Wittenbergi ülikoolis juurat. Aastatel 1683-1684 õpetas Läänemaal Ristis oma õemehe Gabriel Herlini asutatud talurahvakoolis 50 rootsi ja eesti poissi. Talurahvahariduse arendamise oli seadnud Rootsi kuningriigis prioriteediks kuningas Karl XI. 1684 asutas Liivimaa superintendent Johann Fischer Tartu lähedal Piiskopimõisas talurahvakooli, mida eesti kultuuriloos tuntakse Forseliuse seminarina. 1685 oli kool sunnitud kolima Tartusse. Koolis õpetasid Forselius ning kaks tema kodukandist pärit eesti õpetajat. Järgneva kahe aasta jooksul said selles koolis hariduse 160 eesti poissi. Paljud neist töötasid hiljem talurahvakoolides õpetajate või köstritena. Eesti kultuuris on tuntud lugu sellest, kuidas 1686. aastal käis Forselius koos kahe oma eestlasest koolipoisiga Rootsis kuninga juures, kellele demonstreeris poiste lugemisoskust. 1686 sulges Forseliuse kool tõenäoliselt uksed, ent tema tegevust jätkasid uued talurahvakoolid, mille rajamist kohustas kuninga korraldus samast aastast: avada Liivimaal iga kiriku juurde talurahvakool. Septembris 1688 reisis Forselius taas Stockholmi kuninga juurde, kes määras ta Johann Fischeri soovitusel eesti maakoolide inspektoriks. Paraku uppus laev, millega Forselius Stockholmist koju sõitis, Läänemerel koos kõigi reisijatega.

Forselius kasutas õppetöös uudseid pedagoogilisi meetodeid, mis võimaldasid lugema õpetada senisest kiiremini. Ilmselt aastal 1686 ilmus Riias aabits, mille Forselius koostas Ristil ja Tartus omandatud kogemuse toel ning mis kasutas senisest Heinrich Stahli grammatikast mõnevõrra erinevat ortograafiat. Stahli saksa keele pärane ortograafia oli mõeldud saksa pastoritele eesti keele omandamiseks. Ehkki ka Forseliuse ortograafia lähtus valdavalt ülemsaksa keelest, taotles see lähedust keele tegelikule hääldusele rahva seas (nt puudusid saksa võõrtähed) ning oli suunatud emakeelt õppivale eesti talulapsele. 1686. aasta aabits ei ole säilinud, kuid see ilmus hiljem vähemalt viies väljaandes, millest varasem säilinu on 1694. aasta oma. Õppematerjalina efektiivseks osutunud Forseliuse aabitsa mugandas lõunaeestikeelseks ilmselt Adrian Virginius. Kõige varasem säilinud Forseliuse tartukeelne aabits ilmus 1698. Kirikuvõimud olid Forseliuse ortograafiliste uuenduste vastu, pidades neid koledateks ja veidrateks, ning esialgu keelasid tema aabitsa. Forseliuse kirjaviisi põhjal ent koostati 1693 uus “Grammatica Esthonica” (Johann Hornungi nime all), mis vahetas välja seni domineerinud eesti esimese, Stahli grammatika. Forseliuse “vana kirjaviisi” peetakse eesti esimeseks süstemaatiliseks ortograafiaks. See kehtis kuni 19. sajandi keskpaigani, mil võeti kasutusele soome ortograafiat aluseks võttev “uus kirjaviis”.

Forseliuse intensiivsel tegevusel paari aasta jooksul oli eesti rahvaharidusele ja kirjakeele arengule väga suur mõju. Kui 17. sajandi keskel tegutses praeguse Eesti aladel vaid üksikuid talurahvakoole ning eesti keelt oskavaid õpetajaid praktiliselt polnud, siis kuningavõimu toel ja kohaliku saksa maa-aadli vastuseisu kiuste tegutses aastatel 1687-1688 Eestimaal juba 11 talurahvakooli umbes 176 õpilasega ning Liivimaal 38 kooli rohkem kui 884 õpilasega, kus õpetasid suures osas just Forseliuse kooli lõpetanud õpetajad. Forseliuse kasvandikest võib tinglikult rääkida kui esimestest eesti haritlastest. Forselius julges juba unistada rahva üldisest lugemisoskusest. 17. sajandi lõpus oli eestlaste lugemisoskus umbes 5-8% rahvast. Sagenes eestikeelsete raamatute trükkimine: kui 1525-1625 ilmus 12-15 eestikeelset teost, siis 1631-1710 ilmus neid vähemalt 40-45.

S. V.

Forseliuse eesti keele aabits

AEHIK…. Riga: 1694, [24] lk. [3. trükk. 1. (1686) ja 2. trükk (1687) pole teadaolevalt säilinud. Järgnevad trükid: 1698, 1700?. Kättesaadavad: http://www.digar.ee/id/nlib-digar:208783 ja http://www.digar.ee/id/nlib-digar:208789.]