Johann Hornung

Johann Hornung (u. 1660 – u. 1715) oli baltisaksa vaimulik, tõlkija ning eesti keele arendaja.

Hornung sündis arvatavasti Tallinnas. Ta töötas Eestimaa koolide inspektorina ning pastorina Põltsamaal, Karulas, Otepääl, Harglas, Urvastes ja mujal. Põhjasõja ajal oli ta vangis nii rootslaste kui venelaste käes; Venemaal vangistuses ta ka suri.

Hornung oli keeleküsimuses üks uuendusmeelsetest, kes taotles ortograafiareformi: Heinrich Stahli aegse saksapärase kirjaviisi lihtsustamist. Koostöös valminud ladinakeelses põhjaeesti keele grammatikas „Grammatica Esthonica“ (1693) esitab Hornung nn vana kirjaviisi süstematiseeritud ja reeglistatud kujul, mis oli oluline nii vaimuliku kui koolikirjanduse väljaandmisel. Hornungi eesti kirjakeel hakkas lähenema kõnekeelele. Koos Adrian Virginiusega tõlkis Hornung esmakordselt põhjaeesti keelde Uue Testamendi, mis sai aluseks 1715. aasta väljaandele. Ta avaldas vaimuliku käsiraamatu „Önsa Luterusse Laste Öppetust“ (1694) ja oli üks „Ma Kele Koddo ning Kirgo Ramatu” (1694–95) koostajaid.

A. K.