Heino Väli

Heino Väli (11. VIII 1928–23. XI 1990) oli laste- ja proosakirjanik.

Väli sündis Tallinnas. Tema isa oli Saaremaalt pärit juhutööline. Perekond muutis sageli elukohta. Heino Väli õppis mitmes algkoolis ja aastatel 1943–1944 Kuressaare gümnaasiumis. Lõpetas Nõmme kinotehnikakooli. Töötas mõned aastad lukksepana Tallinnas kinoremonditöökojas ja kinomehaanikuna. Pärast sõjaväeteenistust siirdus Heino Väli ajakirjandustööle. Aastatel 1954–1957 töötas ta lasteajalehe Säde toimetuses, seejärel kolm aastat huumoriajakirja Pikker toimetuses. Töötas ka Eesti Raadio lastesaadete toimetajana. Heino Väli oli aastatel 1955–1958 Tallinna NAK-i (Noorte Autorite Koondis) sekretär ja esimees, hiljem tegutses Kirjanike Liidu lastekirjanduse komisjoni esimehena.

Heino Väli debüteeris 1957. aastal lastejuttude kogumikuga „Kui vanaema tukastab“. Valdava osa tema loomingust moodustavad lastele mõeldud proosaraamatud. Väli hilisemast loomingust on tänini jäänud populaarseks kaks raamatut mereröövel Silver Ükssilmast (ilmunud aastatel 1971 ja 1981). Lood on kantud mereromantikast, tõsieluliste olmestseenide kõrval leidub rohkesti muinasjutulisi tüüpe ja olukordi. Viimased 20 eluaastat elas Heino Väli Vilsandi saarel. Silver Ükssilma lugudes on ta kujundanud Vilsandist fantaasiaküllaste kohanimedega muinasjutumaa.

1961. aastast alates oli Heino Väli vabakutseline kirjanik. Ta jätkas lastele kirjutamist, kuid pani end proovile ka novellikirjanikuna: kirjutas pöördelistest aegadest – kolhooside rajamisest – Eesti maaelus, erinevatest maailmanägemustest ja konfliktidest eakaaslaste hulgas, uusmaasaajatest ja metsavendadest. Täiskasvanutele on adresseeritud nõukogude ideoloogiast mõjutatud novellidiloogia metsavendade võitlusest pärast Teist maailmasõda „Mina, Lauri Pent – künnimees“ (1968, ajakirja Looming novellivõistuse II auhind) ja „Veri mullal“ (ilmunud 1973. aastal, 1974. aasta Friedebert Tuglase novelliauhind). Need kaks novelli ilmusid 1982. aastal ühiste kaante vahel pealkirja all „Veri mullal“, kusjuures teine novell kandis raamatus pealkirja „Mina, Helmuth Ass – põletusohver“.

1988. aastal pälvis Väli Juhan Smuuli kirjanduse aastapreemia lastejutu „Naga“ eest. Heino Väli lastejutte on tõlgitud vene, leedu, armeenia, saksa keelde ja teistesse keeltesse.

Heino Väli oli luuletaja Katrin Väli isa.

L. P.

Raamatud eesti keeles

Lastejutud
Kui vanaema tukastab. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957, 58 lk.
Kit Kurnähh, kaardiväelane. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1958, 27 lk.
Rajad soos: seiklusjutt. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962, 131 lk.
Kolumbuse maa Kolumbus. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1963, 208 lk.
Hundikäpp: jutustus. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964, 132 lk.
Kuukaraadža lugu. Tallinn: Eesti Raamat, 1966, 88 lk.
Peetrike: jutustus. Tallinn: Eesti Raamat, 1966, 80 lk.
Värb-Värvupoeg Värvuke: jutustus. Tallinn: Eesti Raamat, 1966, 36 lk.
Päevakoer ja peegel ja päevakoer. Tallinn: Eesti Raamat, 1969, 17 lk.
Vapustav Tulikametsa lugu: muinasjutt. Tallinn: Eesti Raamat, 1970, 104 lk.
Silver Ükssilm, Felslandi hirmus mereröövel. Tallinn: Eesti Raamat, 1971, 168 lk.
Hea küll, aga paha ka. Tallinn: Eesti Raamat, 1975, 32 lk.
Kaevulood. Tallinn: Eesti Raamat, 1975. 152 lk.
Väike armas Berbara: jutustus. Tallinn: Eesti Raamat, 1977. 41 lk.
Kuningajutt. Tallinn: Eesti Raamat, 1978. 483 lk.
Muinasjutt kuningapojast ja sinise salliga tüdrukust. Tallinn: Eesti Raamat, 1980. 16 lk.
Silver Ükssilm ja Admirali vanne. Tallinn: Eesti Raamat, 1981. 238 lk.
Teda omaks pidada: kolm juttu. Tallinn: Eesti Raamat, 1986. 79 lk.
Mirjemilaul. Tallinn: Eesti Raamat, 1987. 31 lk.
Naga: jutustus. Tallinn: Eesti Raamat, 1987. 78 lk.
Kiikhobu. Tallinn: Eesti Raamat, 1989. 46 lk.
Paberhaagike: jutustused. Tallinn: Eesti Raamat, 1989. 140 lk.

Novellid
Veri mullal. Tallinn: Eesti Raamat, 1982. 152 lk.

Kriitika
Mallega ja Kallega: artiklid ja retsensioonid lastekirjandusest. Tallinn: Eesti Raamat, 1975. 208 lk.