Artur Adson
Artur Adson (3. II/22.I 1889 – 5.I 1977) on eesti tuntumaid murdeluuletajaid, ka näitekirjanik ja kriitik.
Ta sündis Tartus teenija pojana, kasvas sugulaste pool Võrumaal. Õppis Tartu vaeslastekoolis 1895–98, Sänna vallakoolis, Võru linnakoolis 1901–07, Pihkva maamõõdukoolis 1907–10 ja Tartu Ülikoolis 1925–1926. Töötas maamõõtjana Pihkva kubermangus 1910–12 ja Tallinna merekindluses 1915–17, Tallinna planeerimiskomitee sekretärina 1913–15 ja toitluskomitee sekretärina 1917–18, ametnikuna põllutööministeeriumis ja kirjandustoimkonna juhatajana haridusministeeriumis. Oli Päevalehe ajakirjanik 1920–24 ja 1934–35, dramaturg Tallinna Draamateatris 1921–22 ja Tartus “Vanemuises” 1924–25, siseministeeriumi filmitsensor 1935–1940. 1939. aastal omistati A. Adsonile Eesti Vabariigi Valgetähe teenetemärgi IV klass. Saksa okupatsiooni ajal tegi ta kaastööd ajalehele Maa Sõna. 1913. aastal tutvus Marie Underiga, kellega abiellus 1924. aastal. Septembris 1944 põgenes koos Underiga Rootsi, kus 1945. aastal asuti elama Stockholmi Mälari järve äärde; töötas Drottningholmi teatrimuuseumi arhiivis ja kuninglikus raamatukogus. Adson suri Stockholmis ja maeti Skogskyrkogårdeni kalmistule [Metsakalmistu]. 2016 maeti Adsoni ja Marie Underi säilmed ümber Tallinna Rahumäe kalmistule. Adsoni hoolel valminud elumajas Tallinnas Nõmmel tegutseb tänapäeval Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakond.
Adson hakkas luuletama Underi mõjul; Siuru Printsessi ümmardava Paaži rollist sai talle eluaegne passioon. Ta võttis aktiivselt osa kirjandusrühmitustest “Siuru” ja “Tarapita”, tegutses kirjastuses ”Odamees” ja asutas väikekirjastuse “Auringo”. Ta oli Eesti Kirjanike Liidu, Eesti Näitekirjanike Liidu, Tallinna Kirjanike Ühingu ja Väliseesti Kirjanike Liidu liige, osales juhatuste töös. 1974. aastal sai ta USA Eesti Kultuurifondi auhinna.
Adson on avaldanud võrukeelsed luuletuskogud “Henge palango” (1917), “Vana laterna” (1919), “Roosikrants” (1920), “Kaduvik” (1921), “Katai, kibuvits nink kivi” (1928), “Pärlijõgi” (1931) ja “Lehekülg ajaraamatust” (1937). Rootsis avaldas Adson kaks värsiraamatut: “Rahumäe kannel” (1973) ja valikkogu “Värsivakk” (1959). Adsoni esimesed kogud kajastavad lapsepõlve idülli ja armastuse tundesoojust, mida värvib leebe huumor. Kolmandast kogust alates lisandub ühiskondlikke motiive ja ekspressionistlikke toone, hiljem sugeneb ka kaduvikumõtteid ja depressiivsust. Eleegilise lüürika kõrvale tõuseb tema jutustav luule, südamlikud ballaadid kogust “Pärlijõgi”.
Adson katsetas ka näitekirjanikuna. Ajakirjas Looming ilmus ekspressionistlik näidend “Läheb mööda” (1923), millele järgnesid eestlaste muistset vabadusvõitlust kujutavad värssdraamad “Toomapäev” (1928) ja “Neli kuningat” (1931). Koidula ja Kreutzwaldi suhet kujutab draama “Lauluisa ja Kirjaneitsi” (1930). Kaasaegseid pilte pakuvad draamad “Kolmas tee (1932), “Üks tuvi lendab merele” (1937) ja argielukomöödiad “Iluduskuninganna” (1932), “Elav kapital ehk, sõber, laena 20 senti” (1934) ning “Karu läheb mee lõksu” (1936). Adsoni näidendid leidsid kõik lavastamist, vahel mitu puhku, aga nende kunstitase ei küüni tema luuleni. Ta avaldas rohkesti nõudlikke teatriarvustusi, mille võtab kokku valimik “Vilet ja loorbereid” (1938). Eesti teatrilugu püüdis ta mõtestada raamatutes “Das estnische Theater” (1933) ja “Teatriraamat” (1958).
Vanaduses kirjutas Adson memuaare: “Neli veskit” ja “Väikelinna moosekant” (1946) kujutavad nostalgiliselt lapsepõlve Võrumaal, “Ise idas – silmad läänes” (1948) jutustab õpingutest Pihkvas ja esimesest tööst Venemaal, “Siuru-raamatus” (1949) meenutatakse Underi-keskselt kirjanduselu Tallinnas 1913–40. “Reisiraamat” (1950) ja “Lahkumine” (1951) reflekteerivad luuletajapaari huvireise, põgenemist kodumaalt ja kirjanduslikke suhteid. “Marie Underi eluraamat” I–II (1974) esitab mälestusi Underi kohta Adsonilt ja teistelt, loominguloolist materjali, arvustuste ning juubelikirjutiste taastrükke.
Adson kirjutas üht-teist ka lastele ja tõlkis saksa ning vene keelest: Bernhard Kellermanni “Ingeborg”, Friedrich Hebbeli “Juudit”, Nikolai Gogoli “Tarass Bulba”, Boris Pasternaki “Doktor Živago” jm. Temast jäi maha rohke käsikirjaline pärand, millest päevikute ja draamafragmentide kõrval moodustab olulise osa kirjavahetus: avaldatud on kirjad Friedebert Tuglasele (2011). Adsoni luule on mõjutanud võrukeelse kirjanduse taaselavnemist tänapäeval.
A. M.
Raamatud eesti keeles
Luule
Arthur Adson, Henge palango. Tallinn: Siuru, 1917, 46 lk. [2., täiendatud trükk: 1920; 3. trükk: 1921.]
Arthur Adson, Wana laterna: laulu. Talliinan: Siuru, 1919, 63 lk. [2., täiendatud trükk: 1920.]
Arthur Adson, Roosikrants, Talliinan: Varrak, 1920, 62 lk.
Arthur Adson, Kaduwik. Tallinn: Eesti Kirjanikkude Liit, 1927, 77 lk.
Arthur Adson, Katai, kibuwits, nink kiwi: wiies kogu wärsse. Tartu: Eesti Kirjanikkude Liit, 1928, 78 lk.
Arthur Adson, Pärlijõgi: kuwwes kogu wärsse. Tartu: Eesti Kirjanikkude Liit, 1931, 70 lk.
Lehekülg ajaraamatust: (värsse 1931-1935). Tartu: Eesti Kirjanike Liit, 1937, 63 lk.
Värsivakk: valik katsest vihust. Eessõna: Ivar Grünthal, autori illustratsioonid. Stokholm: Vaba Eesti, 1959, 191 lk.
Rahumäe kannel. Autori illustratsioonid, Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1973, 71 lk.
Artur Adson. Koostanud Oskar Kruus. Tallinn: Eesti Raamat, 1990, 135 lk. [Sari ‘Väike luuleraamat’.]
Varjuliste puie all: luuletused = luulõtusõ’. Koostanud Õnne Kepp, toimetanud Õnne Kepp ja Tiia Allas, saatesõnad Õnne Kepp ja Tiia Allas. Tallinn; Võru: Eesti Keele Sihtasutus, 2014, 535 lk. [2. trükk: 2021.]
Lühiproosa
Arthur Adson, Käsikivi: kakskümmend pisilugu ja üks jutustus. Tallinn: Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus, 1922, 105 lk.
Näidendid
Arthur Adson, Toomapäev: draama 3 vaatuses. Tartu: Loodus, 1928, 78 lk.
Arthur Adson, Lauluisa ja Kirjaneitsi: näidend kolmes vaatuses. Tallinn: Eesti Haridusliit, 1930, 66 lk.
Neli kuningat: vaatemäng neljateistkümnendast sajandist 4 vaatuses (12 pildis). Tallinn: T. Mutsu, 1931, 48 lk.
Peeter Bollmann, Kolmas tee: draama 4 vaatuses (5 järgus). Tallinn: Eesti Haridusliit, 1932, 154 lk.
Iluduskuninganna: komöödia 3 vaatuses. Tallinn: T. Mutsu, 1933, 65 lk.
Elav kapital, ehk, Sõber laena 20 senti: rahvatükk 3 vaatuses. Tallinn: Eesti Haridusliit, 1934, 163 lk.
Karu läheb mee lõksu: komöödia kolmes vaatuses (1 vaat. 2-es järgus). Tallinn: Autorikaitse Ühing, 1936, 122 lk.
Üks tuvi lendab merele: näidend 3 vaatuses. Tallinn: Autorikaitse Ühing, 1937, 123 lk.
Lasteraamatud
Nakits: lugu väikesest lõbusast ja targast koerast pärisnoortele, kes lugusid armastavad, ja vähemnoortele, kes ütlemise viisist lugu peavad. Kirja pannud Sänna trubaduur ehk pärisnimega Artur Adson; piltidega kaunistanud Liida Jürisson. Tallinn: Eesti Kirjastus, 1944, 68 lk. [2. trükk: Tallinn: Eesti Raamat, 1993.]
Mälestused
Neli veskit: mälestusi olnud aegadest, kohatud inimestest ja käidud paikadest. Sajas miniatuuris jutustanud Artur Adson. Vadstena: Orto, 1946, 220 lk. [2. trükk: ‘Neli veskit; Väikelinna moosekant; Ise idas – silmad läänes’, Tallinn: Eesti Päevaleht, 2010, 528 lk.]
Väikelinna moosekant: mälestusi Võru linnast sajandi algul. Vadstena: Orto, 1946, 253 lk. [2. trükk: ‘Neli veskit; Väikelinna moosekant; Ise idas – silmad läänes’, Tallinn: Eesti Päevaleht, 2010, 528 lk.]
Ise idas – silmad läänes: mälestusi 1905. a. revolutsiooni ja esimese maailmasõja vaheaastaist. Vadstena: Orto, 1948, 293 lk. [2. trükk: ‘Neli veskit; Väikelinna moosekant; Ise idas – silmad läänes’, Tallinn: Eesti Päevaleht, 2010, 528 lk.]
Siuru-raamat. Vadstena: Orto, 1949, 262 lk. [2. trükk: Tallinn: Tänapäev, 2007, 358 lk.]
Reisiraamat. Göteborg: Orto, 1950, 307 lk.
Lahkumine: ülestähendusi viimasest aastatosinast. Toronto: Orto, 1951, 204 lk. [2. trükk: Tallinn: Eesti Raamat, 1994, 133 lk.]
Kadunud maailm: pilte kaugemast ja lähemast minevikust. Toronto: Orto, 1954, 296 lk.
Varia
Vilet ja loorbereid: kakskümmend aastat eesti teatrit jälgimas. Tartu; Tallinn: Loodus, 1938, 280 lk.
Teatriraamat: ajalugu ja isiklikke kogemusi. Stockholm: Vaba Eesti, 1958, 230 lk.
Artur Adson, Friedebert Tuglas, Paaži ja Felixi kirjavahetus 1917-1944. Koostanud ja kommenteerinud August Eelmäe; toimetanud ja kommentaare täiendanud Ülle Kurs ja Õnne Kepp; kujundanud Jaan Klõšeiko. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2011, 614 lk.
