Betti Alver

Betti (Elisabet) Alver (23. XI 1906 – 19. VI 1989) on eesti luuleklassik, tõlkija ning prosaist, üks rahva seas armastatumaid eesti luuletajaid.

Alver sündis Jõgeval. Raudteemeistri noorima lapsena elas ta koos isa, ema ja vanema venna Martiniga rongijaama kõrval asuvas majas. Allikad on kirjeldanud tema pereelu kui õnnelikku – sellist, mis inspireeris paljusid tema luuletusi, sealhulgas „Rumalad sõnad“ ja „Minu ema“. 1914. aastal kolis Alver koos venna ja emaga Tartusse ja läks seal algkooli. Kuna tema pere ei saanud endale lubada tema elamist internaadis, üürisid nad toa ja isa käis nädalavahetustel külas. Hiljem sõitis Alver ise Jõgevalt Tartusse ja lõpetas keskkooli 1924. aastal. Samal aastal asus ta õppima Tartu Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust.

Alveri kirjanduslik debüüt saabus 1927. aastal lühijutu „Vaene väike“ ja keskkoolis kirjutatud romaani „Tuulearmuke“ ilmumisega, mis võitis kirjastuse Loodus romaanivõistlusel teise koha. Romaani edu tõttu lahkus ta ülikoolist, et tegeleda kirjandusega. Kuigi „Tuulearmukesele“ järgnes veel paar proosateost, sealhulgas 1930. aasta lugu „Invaliidid“ ja hiljem 1935. aasta proosaluuletus „Viletsuse komöödia“, vahetas Alver 1931. aastal proosa luule vastu, debüteerides värssromaaniga „Lugu valgest varesest“. Kuid alles 1936. aastal ilmunud esimene luulekogu „Tolm ja tuli“ – peaaegu viie aasta töö tulemus – kinnistas tema positsiooni luuletajana.

Suhtlemine teiste tolleaegsete luuletajate ja intellektuaalidega määras suure osa Alveri varasest loomingulisest kujunemisteest. Ta paistis silma meisterliku keelekäsitsejana, kes suutis kirjutada vormiliselt lihtsalt, säilitades samal ajal ideede sügavuse, mängulisuse ja iroonia. 1934. aastal sai temast Eesti Kirjanike Liidu liige. Ta oli ka üks kaheksast luuletajast rühmituses Arbujad ning teda mõjutas suuresti luuletaja Heiti Talvik, kellega ta lõpuks abiellus 1937. aastal.

Suure osa Teisest maailmasõjast elas Alver Lõuna-Eesti külas Pühastes. Selle kandi folkloorne mõju inspireeris tema loomingut ja ta hakkas kokku panema teist luulekogu „Elupuu“; Saksa okupatsiooni tõttu jäi see aga avaldamata. Need luuletused avaldati lõpuks tema hilisemates teostes. 1945. aastal arreteeriti Heiti Talvik ja küüditati Siberisse, kus ta kaks aastat hiljem suri – sündmus, mis tähistab Alveri luules uut ajastut.

Pärast sõda kadus Alver kirjandusmaastikult, keeldudes avaldamast Nõukogude võimudele vastuvõetavat luulet ja keskendudes selle asemel peamiselt tõlgetele. Tema Puškini „Jevgeni Onegini“ tõlge (tõlgitud aastatel 1956–1963, üks peatükk avaldatud esmalt ajakirjas Looming, tervikuna ilmunud 1964. aastal) pälvis palju kriitikute tunnustust. Alver tõlkis ka teisi kirjanikke, sealhulgas Baudelaire’i, Gorkit, Goethet ja Heinet. 1956. aastal abiellus ta kirjandusloolase Mart Lepikuga.

60ndad olid Alveri jaoks uue elujõu periood. Enne sõda ja sõja ajal oli ta tundnud huvi eesti keele vormide, murrete ja folkloori vastu. Nüüd naasis ta eesti keele sõnavara uurimise juurde, tehes endale märkmeid Andrus Saareste sõnaraamatust eesmärgiga rakendada seda oma luules. 1965 ilmusid Loomingus luuletused „Tähetund“ ja „Läbi lillede“, mis tähistas Alveri tagasitulekut luuletajana. Tema uus kogu „Tähetund“ ilmus 1966. aastal. Pärast peaaegu kahekümneaastast vaikimist võttis eesti rahvas Alveri vastu suure entusiasmiga. Kõik 10 000 eksemplari „Tähetunni” esimesest trükist müüdi läbi mõne tunniga. Luuletus „Tähetund“ võitis 1967. aastal Juhan Liivi luuleauhinna.

Alver avaldas veel kolm luulekogu: „Eluhelbed“ 1971. aastal, mis koosnes aastatel 1932–40 ja 1966–70 kirjutatud luuletustest, „Lendav linn“ 1980. aastal ning filosoofiline ja eksperimentaalne „Korallid Emajões“ 1986. aastal, mis mõtestas elu ja selle ohte ning rõhutas imdividuaalse sõltumatuse olulisust. Viimased kaks kogu pälvisid mõlemad Smuuli kirjandusauhinna. 1987. aastal pälvis Alver teist korda Juhan Liivi luuleauhinna luuletuse “Elul on väikene hingemaa” eest. Samuti pälvis ta 1977. aastal Friedebert Tuglase novelliauhinna lapsepõlvemälestustel põhineva loo Kõmpa (1976) eest.

Betti Alver suri 19. juunil 1989 Tartus ja maeti Raadi Vana-Jaani kalmistule. 1996. aastal püstitati Jõgevale tema auks monument ja mälestuspark. Tema 100. sünniaastapäevaks 2006. aastal rajati tema lapsepõlvekoju muuseum. Alates 1990. aastast annab Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond välja Beti Alveri debüüdipreemiat.

M. M.

Betti Alveri muuseumi koduleht

Raamatud eesti keeles

Luule
Lugu valgest varasest: poeem. Tartu: Noor-Eesti, 1931, 66 lk. [E-raamat: Tallinn: Digira, 2014.]
Viletsuse komöödia. Tartu: Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, 1935, 125 lk. [Poeemid ja proosaluuletused. 2. trükk: Tallinn: (s.n.), 1990, 125 lk.]
Tolm ja tuli. Tartu: Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, 1936, 95 lk. [E-raamat: Tallinn: Digira, 2014.]
Luuletused ja poeemid. Stockholm: Vaba Eesti, 1956, 248 lk.
Mõrane peegel: kuus poeemi. Tallinn: Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus (Loomingu Raamatukogu), 1962, 56 lk. [E-raamat: Tallinn: Digira, 2015.]
Tähetund: valik luuletusi ja poeeme. Tallinn: Eesti Raamat, 1966, 232 lk. [E-raamat: Tallinn: Digira, 2014.]
Uued luuletused ja poeemid. Toronto: Mana, 1968, 56 lk.
Eluhelbed. Tallinn: Eesti Raamat, 1971, 103 lk.
Lendav Linn. Tallinn: Eesti Raamat, 1979, 412 lk.
Korallid Emajões.Tallinn: Eesti Raamat, 1986, 92 lk.
Üle sõnade serva: valik luulet. Koostanud Karl Muru. Tallinn: K. Muru; Tänapäev, 2004, 97 lk.
Koguja: suur luuleraamat. Koostanud Ele Süvalep. Tartu: Ilmamaa, 2005, 559 lk. [2., täiendatud trükk: 2018.]
Kotuse lill: viis poeemi. Koostanud Karl Muru. Tallinn: Tänapäev, 2006, 61 lk.
Tulipunane vihmavari: valik luulet. Koostanud Mall Jõgi. Tallinn: Tammerraamat, 2012, 175 lk.
Omajuur. Koostanud Kristi Metste; toimetanud Elo Rohult. Tallinn: Tänapäev, 2017, 321 lk.
Välgusähvatus allikal : valitud luuletused. Koostanud Veronika Kivisilla. Tallinn: Hea Lugu, 2021, 71 lk.

Romaanid
Tuulearmuke. Tartu: Loodus, 1927, 255 lk. [2. trükk: 2026.]
Invaliidid. Tartu: Loodus, 1930, 204 lk. [E-raamat: Tallinn: Digira, 2014.]

Lühiproosa
Kõmpa. Jõgeva: Betti Alveri Muuseum, 2011, 123 lk.

Kirjavahetus
Minu lamp põleb: Betti Alveri ja Mart Lepiku kirjavahetus 1947-1970. Koostanud Kristi Metste ja Eve Annuk. Tallinn: Varrak, 2015, 301 lk.

Kogutud teosed
Teosed, 1. köide: Üle aegade Assamalla. Luuletusi ja poeeme. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, 542 lk.
Teosed, 2. köide: Tuulearmuke; Invaliidid; Viletsuse komöödia; Kõmpa; Proosa 1927-1976. Tallinn: Eesti Raamat, 1992, 525 lk.