Friedrich Gustav Arvelius

Friedrich Gustav Arvelius (16./05. II 1753 – 25./13. VII 1806) oli valgustusmõjuline baltisaksa teoloog, pedagoog, näitekirjanik ja luuletaja, eestikeelsete rahvaraamatute autor.

Arveliuse isa oli soome-päritolu pastor Viru-Nigulas, ema sakslanna. Sündis Tallinnas, kasvas üles Viru-Nigulas. Õppis 1769-1771 Tallinna toomkoolis ja teoloogiat 1771-1775 Leipzigi ülikoolis, kus puutus kokku valgustusmõttega. Tagasi Eestisse pöördudes töötas 14 aastat Virumaa mõisates koduõpetajana. 1790 sai Tallinna gümnaasiumi teoloogiaprofessoriks ning oli hiljem mitu korda ka selle rektor. Suri Tallinnas.

Eesti kultuuris on Arvelius eeskätt tuntud kui kahe rahvaraamatu autor. „Üks kaunis Jutto- ja Öppetusse Ramat” (1. osa 1782, 2. osa 1787) on mugandus saksa pedagoogi F. E. von Rochow’ koolilugemikust „Der Kinderfreund” (1773-1779) ja oli mõeldud lastele. Raamatus leidub kümmekond algupärast juttu, mis mõningal määral kirjeldavad eesti talurahva viletsat elu. Tegu on esimese eesti koolilugemikuga ning lasteraamatuga. „Ramma Josepi Hädda ja Abbi Ramat” (1790) põhines R. Z. Beckeri populaarsel käsiraamatul „Noth- und Hülfsbüchlein für Bauersleute” (1788) ning oli mõeldud täiskasvanud talurahvale. Arvelius leidis, et talupoegade viletsa olukorra peapõhjuseks on nende rumalus ja harimatus ning püüdis pakkuda maarahvale praktilist vaimuvalgust. „Jutto- ja Öppetusse Ramatus” seletatakse eesti keeles esimest korda astronoomia aluseid, ühtlasi manitsetakse mõisnike sõna kuulama. Vaatamata sellele, et näiteks „Ramma Josepi Hädda ja Abbi Ramatut” trükiti 10 000 eksemplari ning jagati tasuta, ei leidnud Arveliuse raamatud ilmselt liigse didaktilisuse tõttu rahva poolehoidu. Arveliuse keel toetus tema kodukandi põhjaranniku murdele.

Romantistlik vaatepunkt, mis nägi eesti keelt ja kultuuri väärtustena iseeneses, hakkas Eestisse jõudma 19. sajandi algupoolel. 18. sajandil elanud Arvelius oli kantud soovist eestlaste olukorda parandada, kuid soovis seda teha nende üleüldise harimise teel. Sellest hoiakust on kantud ka Arveliuse keelepoliitilised seisukohad, mida ta väljendas oma brošüüris „Über die Kultur der estnischen Sprache” (1792). Selles Arvelius kritiseerib teravalt eesti keele vaesust, vigasust ja sobimatust vaimuvalguse edasiandmiseks ning teeb mitmeid radikaalseid keeleuuenduslikke ettepanekuid.

Arvelius alustas literaadina saksa keeles, avaldades Sembardi pseudonüümi all eelromantistlikke, saksa bardiluulest mõjutatud värsse. Samuti tegeles teatriga, võttis osa August von Kotzebue asutatud Tallinna harrastusteatri tegevusest ning kirjutas kolm saksakeelset näidendit – „Elisa” (1777), „Lydia” (1779) ja „Der Neujahrstag” (1779).

S. V.

Valikbibliograafia

Näidendid saksa keeles
Elisa ein Duodrama in zween Aufzügen. Riga bey Johann Friedrich Hartknoch. Riga: J. F. Hartknoch, 1777, 60 lk.
Lydia. Ein Schauspiel für Kinder in dreien Aufzügen. Vom Verfasser der Elisa. Leipzig: A. F. Böhme, 1779, 144 lk.
Der Neujahrstag. Ein Nachspiel für Kinder in einem Aufzuge. Vom Verfasser der Elisa. Leipzig: A. F. Böhme, 1779, 72 lk.

Eestikeelsed rahvaraamatud
Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse-Ramat: Söbbra polest, meie maa-laste heaks, ja nendele röömsaks ajawiiteks koggutud ja kokko pandud, kes aegsaste öppiwad luggema. Tallinn: 1782, 126 lk. [1. jagu. 2. trükk: 1791.]
Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse-Ramat: Söbbra polest, meie maa-laste heaks, ja nendele röömsaks ajawiiteks koggutud ja kokko pandud, kes aegsaste öppiwad luggema. 2. Jaggo. Tallinn: 1787, 152 lk.
Ramma Josepi Hädda- ja Abbi-Ramat. Tallinn: Lindfors, 1792, 64 lk.