Nigol Andresen

Nigol Andresen (kodanikunimi Nikolai Andresen; pseudonüüm Ormi Arp; 2. X/20. IX 1899-24. II 1985) oli kriitik, kirjandusteadlane ja tõlkija.

Sündis Virumaal, õppis Vanamõisa vallakoolis, Vihula ministeeriumikoolis ja 1914-1918 Rakvere õpetajate seminaris, kus omandas eesti keele õpetaja kutse. Töötas mitmel pool õpetajana: Narva-Jõesuus, Rakveres, Tallinnas, sh kommerts- ja kaubandusgümnaasiumis, Jakob Westholmi eragümnaasiumis, Prantsuse lütseumis ja Draamastuudio teatrikoolis. 1932. aastal keelas haridusministeerium Andresenil pahempoolsete vaadete ja poliitilise tegevuse tõttu õpetajana töötamise. Hommikuteatri (1920-1924), Draamastuudio teatri (1924-1925) ja Tallinna Töölisteatri (1926) dramaturg. Aastatel 1925-1934 kuulus Eesti Sotsialistlikku Tööliste Parteisse (ESTP), olles selle Eesti Noorsotsialistliku Liidu sektsiooni esimees. Ajakirjade Rünnak (1928-1933) ja Sotsialistlik Võitlus (1931-1934) toimetaja. Oli kontaktis kommunistidega, mistõttu arvati 1934. aastal ESTPst välja. Aastatel 1934-1938 ehitus- ja puutööliste ametiühingu sekretär, Riigikogu V koosseisu saadik. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal oli üks neist, kes tegi uue võimuga koostööd. Astus Eesti Kommunistlikku Parteisse, oli Johannes Varese valitsuse välisminister. 1940-1946 ENSV rahvakomissaride nõukogu esimehe asetäitja, kuni 1944 ka hariduse rahvakomissar. ENSV Ülemnõukogu I ja II koosseisu saadik, 1946–1949 Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe asetäitja ning Eesti Riikliku Teatriinstituudi teatriajaloo õppejõud. Kirjanike Liidu ja Eesti NSV Teatriühingu liige. Lõpetas 1947. aastal kaugõppes NLKP KK kõrgema parteikooli ja eksternina 1948. aastal Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogia. 1949. aastal sai süüdistuse kodanlikus natsionalismis, mistõttu kõrvaldati ametikohtadelt, heideti välja NLKPst ja Kirjanike Liidust, märtsis 1950 arreteeriti. Rehabiliteerituna vabanes vangistusest 1955. Võeti uuesti Kirjanike Liidu ja NLKP liikmeks, tegutses edasi vabakutselise literaadina. Suri Tartus, maetud Tallinna Metsakalmistule.

Andreseni kirjandusliku tegevuse algus jääb aastasse 1919, kui ta hakkas avaldama arvustusi ja tõlkeid ning hiljem teatrikriitikat. Oli Eesti olulisemaid marksistliku kirjanduse vahendajaid, tõlkides muuhulgas K. Marksi ja F. Engelsi „Kommunistliku Partei manifesti“ (1929 ja 1937), „Palgatöö ja kapitali“ (1933 ja 1937), „Kapitali“ I köite (1936), „Anti-Dühringi“ (1938) jms. Lisaks ilukirjanduse tõlked vene, saksa, rootsi, soome, prantsuse ja taani keelest (M. Gorki, A. Zweig, I. Ehrenburg, E. Toller jt). Esteetilised tõekspidamised kujunesid sotsialistliku ilmavaate ning modernistlike kirjandusvoolude, eelkõige saksa ekspressionismi pinnalt. Luule käsitlemisel rakendas vene formalismi metoodikat. Pärast Teist maailmasõda toimus töödes märgatav suunamuutus, kaasaminek vulgariseeriva marksistliku kriitika vooluga. Pärast vangistusest vabanemist algas Andreseni kirjandusteaduslikus tegevuses uus etapp. Kuigi põhihoiakult jäi ta marksistliku meetodi raamidesse, käsitles seda vabameelselt ning kujunes nõukogude perioodi üheks väljapaistvamaks Eesti kirjandusteadlaseks. Oma uurimustes keskendus ta kirjaniku vaimsuse kujunemisele ja teoste seotusele nende ilmumisajastuga, jälgides samal ajal tähelepanelikult ka autorite stiili ja selle muutumist. Vastandumine tolleaegsele valitsevale dogmaatilisele kirjanduspoliitikale tõi kaasa probleeme tööde avaldamisega. Nii näiteks jäi ilmumata lühimonograafia Gustav Suitsust, kes oli Andreseni üks peamisi uuritavaid lisaks Friedebert Tuglasele, kelle lühimonograafia ilmus 1968. aastal. Suitsu-teemalised käsitlused ilmusid 1983. aastal kogumikus „Suits ja tuli“, mis pälvis 1984. aastal Juhan Smuuli nimelise preemia, mille sai ka 1980. aastal artiklikogumiku „Terendusi“ (1979) eest. Teatriteemalistest töödest avaldas ta näiteks „August Bachmann ja Hommikuteater“ (1966), „Hilda Gleser“ (1971) ning artiklikogumiku „Hommikust keskööni“ (1982).

Pseudonüümi Ormi Arp all ilmus eksperimentaasetest vooludest ja vasakpoolsest maailmanägemisest kantud luulekogu „Gloobus“ (1927).

A. K.

Teosed eesti keeles

Luule
Ormi Arp, Gloobus. Tartu: Aktsioon, 1927, 31 lk.

Kirjandus- ja teatriuurimused
August Bachmann ja Hommikuteater. Tallinn: [Eesti NSV Teatriühing], 1966, 115 lk.
Eesti NSV teeneline kunstitegelane Leo Kalmet: ülevaade teatritegevusest. Tallinn: Eesti Raamat, 1966, 19 lk.
Friedebert Tuglas: lühimonograafia. Tallinn: Eesti Raamat, 1968, 164 lk. [Sari: Eesti kirjamehi]
Hilda Gleser. Tallinn: Eesti Raamat, 1971, 104 lk.
Inimesi ja raamatuid. Tallinn: Eesti Raamat, 1973, 231 lk. [Kirjanduskriitilisi artikleid.]
Paul Kuusberg: lühimonograafia. Tallinn: Eesti Raamat, 1976, 132 lk. [Sari: Eesti kirjamehi]
Terendusi: uurimusi ja artikleid. Tallinn: Eesti Raamat, 1979, 327 lk.
Hommikust keskööni: valik teatriartikleid. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, 142 lk.
Suits ja tuli: uurimusi ja artikleid. Tallinn: Eesti Raamat, 1983, 340 lk.
Eluteater. Koostaja A. Andresen. Tartu: Ilmamaa, 2018, 567 lk. [Sari ‘Eesti mõttelugu’, 143.]

Varia
Mihkel Martna: eesti sotsialistliku liikumise isa. [Eesti rahvuslikud suurmehed: elulooline kirjastik noorsoole. 2. sari; nr. 11] Tallinn: Koolikooperatiiv, 1936, 48 lk.
Nigol Andresen, Johannes Seilenthal, Eesti lugemik keskkoolidele. Moskva: Võõrkeelse Kirjanduse Kirjastus, 1943, 167 lk.
Uusaegsed vandaalid. Moskva: ENSV Riiklik Kirjastus, 1943, 35 lk.