Eessaare Aadu

Eessaare Aadu oli Jaan Anvelti (18. IV 1884 – 11. XII 1937) pseudonüüm. Anvelt oli publitsist, prosaist ja üks juhtivaid Nõukogude revolutsionääre esimese Vabariigi aegses Eestis.

Ta sündis talupojana Oorgus Viljandimaal ja õppis kooliõpetajaks Tartu ülikoolis. Ta õpetas Toilas aastatel 1905–1907, kuid hakkas samaaegselt tegelema revolutsioonilise tegevusega. Seejärel õppis osalise koormusega õigusteadust Peterburi Ülikoolis aastatel 1907–1912. Seal liitus ta Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööpartei kaudu bolševikega. Ta arreteeriti 1911. aastal poliitilistel põhjustel ja heideti ülikoolist välja, seejärel saadeti Eestisse. Ta lõpetas õpingud eksternina ja elas aastatel 1912–1917 Narvas. 1912. aastal asutas ta koos Johannes Käsperi ja Villem Bukiga töölisajakirja Kiir ning toimetas seda aastatel 1912–1914. 1917. aastal kolis ta Tallinna ja temast sai üks bolševike peamisi juhte Eestis.

1917. aastal juhtis Anvelt bolševike revolutsionääre Tallinna ja haaras Oktoobrirevolutsiooni ajal poliitilise võimu. Neil tormilistel aegadel pidas Anvelt Eestis mitmeid juhtivaid ametikohti: ta oli Eesti Maanõukogu liige, Eesti Nõukogude Täitevkomitee juht ja Eesti Töörahva Kommuuni esimees. Lõpuks said kommunistid Baltikumis lüüa ja Anvelt oli sunnitud tegutsema põranda all kuni 1924. aasta ebaõnnestunud Eesti riigipöördekatseni, mille korraldasid ühiselt Venemaa Kommunistlik Partei ja Kommunistlik Internatsionaal (Komintern). Anvelt oli üks riigipöördekatse peamisi korraldajaid, mille käigus ta tappis Tallinnas Balti jaama patrullpolitseiniku. 1925. aastal läks Anvelt NSV Liitu ja töötas aastatel 1926–1929 Moskva õhuväe akadeemia poliitilise komissarina. Aastatel 1929–1935 töötas ta tsiviillennuväes kõrgetel administratiivsetel ametikohtadel ning aastatel 1935–1937 oli ta Kominterni tegevjuht.

1937. aastal Anvelt arreteeriti, kuulati üle ja peksti Aleksandr Langfangi poolt. Ta suri ülekuulamisel saadud vigastustesse ja kuulutati hiljem rahvavaenlaseks. 1957. aastal rehabiliteeriti ta postuumselt.

Lisaks Eessaare Aadule oli Anveltil veel palju pseudonüüme, sealhulgas Jaan Holm, Jaan Hulm, Kaarel Maatamees ja Onkel Kaak. Ta kirjutas peamiselt sotsiaalpoliitilisi artikleid perioodikaväljaannetes. Ta alustas kirjutamist Tartu Õpetajate Seminaris ja avaldas töid illegaalses üliõpilasajakirjas Ärataja. 1904. aastal avaldas ta oma esimesed lood ajakirjas Linda Jaan HulmI nime all. Novellikoguga „Räästaalused” (1916) hakkas ta kasutama nime Eessaare Aadu, millest sai edaspidi tema peamine pseudonüüm. Tema looming keskendub tööinimese siseilmale, klassivõitlusele ja kommunismile. Neid teemasid näeb nii „Räästaalustes” kui ka novellides „Metsa serval” (1919) ja „Kurjategija” (1922). Tema poolelijäänud romaani „Linnupriid” (1922–1923) peetakse tema parimaks teoseks. Tema looming tõi eesti kirjandusse uue teema: võitluse kommunistliku partei ja selle eesmärkide nimel.

M. M.

Raamatud eesti keeles

Romaan
Linnupriid. Tallinn: Eesti Raamat, 1984, 175 lk.

Novellid
Räästaalused. Tallinn: Mõte, 1916, 167 lk.
Alasti. Tallinn: Mõte, 1917, 114 lk. [2. trükk: Peterburi: Eesti töörahva kommuuna kultuura ja ariduse valitsus, 1919, 113 lk.]
Valitud jutustusi. Tallinn: Eesti Raamat, 1971, 376 lk.
Metsa serval. Tallinn: Eesti Raamat, 1984, 211 lk.

Valitud teosed
Walitud teosed. I. Leningrad; Moskva: Välismaatööliste Kirjastusühisus NSV Liidus, 1934, 169 lk. [Sisu: ’Viimne pauk’, ’Kalal’, ’Üle mädasoo’, ’Alasti’.]
Walitud teosed. II. Leningrad; Moskva: Välismaatööliste Kirjastusühisus NSV Liidus, 1935, 308 lk. [Sisu: ’Metsa serval’, ’Teel’, ’Välgu valgel’, ’Kuritegija’, ’Linnupriid’.]