Johannes Gutslaff

Johannes Gutslaff (? – 1657) oli saksa päritolu vaimulik, eesti keele uurija, piiblitõlkija ning rahvakommete koguja.

Johannes Gutslaff oli pärit Pommerist, Daberi maakonnast (praegu Dobra, Łobez County Poolas). Õppis Daberi ja Stettini koolides, 1632. aastast Greifswaldi ülikoolis ning 1634. aastast Leipzigi ülikoolis. 1639 tuli Eestisse ja astus Tartu ülikooli usuteaduskonda, kus õppis intensiivselt ka lõunaeesti keelt. 1641-1656 oli pastor Urvastes, kus valmisid ka kõik tema kirjatööd. 1656 põgenes Vene-Rootsi sõja tõttu perega Tallinnasse, kus suri järgmisel aastal katku.

Gutslaffi kirja- ning tõlketöö kulges Urvastes suhtelises isolatsioonis teistest eesti keelega tegelejatest Eesti- ja Liivimaal. Ta koostas esimese lõunaeesti keele grammatika “Observationes grammaticae circa linguam esthonicam” (Tartu, 1648), mis sisaldas ka 1700 sõnaga sõnastikku. See oli põhjaeestikeelse Heinrich Stahli grammatika järel järel teine eesti keele grammatika. Gutslaff ei järginud oma grammatikas ega piiblitõlkes tollal autoriteetset Stahli grammatikat, vaid rajas oma võrdlemisi loomingulise süsteemi, mis oli kõnekeelele Stahlist palju lähedasem.

Gutslaff seadis eesmärgiks tõlkida üksipäini esimesena eesti (täpsemalt lõunaeesti) keelde kogu piibel ning teha seda algkeeltest. Kui kaugele ta Vana Testamendi tõlkega täpselt jõudis, pole teada. Tänaseni on säilinud tõlkekäsikiri 1. Kuningate Raamatuni (mis moodustab umbes kolmandiku Vanast Testamendist). Kaudsetel andmetel ulatus tõlge Jeremija raamatuni. Alles 2006. aastal avastati Uue Testamendi lõunaeestikeelne tõlge, mille autoriks on esialgse keelelise ja tõlkelise analüüsi kohaselt Gutslaff. Esimene täielik piiblitõlge (põhjaeesti keeles) ilmus alles 1739 Anton Thor Helle juhitud suure tõlkijate grupi töö tulemusel.

Raamatu “Kurtzer Bericht vnd Vnterricht Von der Falsch-heilig genandten Bäche in Lieffland Wöhhanda” (“Lühike teade ja õpetus Liivimaal vääralt pühaks peetavast Võhandu jõest”, 1644) kirjutas Gutslaff, tuginedes oma tähelepanekutele Urvaste pastorina. Vaatamata pealkirjale koondab see enam kui 400 leheküljel ainulaadset infot tolleaegse Lõuna-Eesti ajaloo ning eriti rahvakommete kohta. “Kurtzer Bericht” kirjeldab põhjalikult Võhandu jõega seonduvaid eestlaste uskumisi. Tolleaegsed eestlased pidasid Võhandu jõge piksejumala asupaigaks ning ohverdasid talle Gutslaffi andmetel muu hulgas loomi ja ka lapsi. Gutslaff kirjeldab, kuidas talupojad põletasid maha vesiveski, mille mõisnik jõe äärde ehitada lasi. Kurtzer Bericht sisaldab “piksepapiks” nimetatud Erastvere talupojalt Vihtla Jürgenilt kuuldud “Pikse palve” eestikeelse teksti, mida lausuti härja ohverdamisel ning mis on vanim piksepalve üleskirjutus Eesti alalt. Vihtla Jürgeni palve põhjal lõi eesti helilooja Veljo Tormis teose “Pikse litaania” meeskoorile ja suurele trummile (1974), teksti kohandas Ain Kaalep. Samuti on “Kurtzer Bericht” väärtuslik dokumendina omaaegsete Lõuna-Eesti ilmaolude kohta.

Gutslaff oli üks esimesi eestikeelseid juhuluuletajaid. 1652 ilmusid temalt kolm leinaluuletust Vaabina mõisniku Johann Eberhard von Bellinghauseni naise ja tütre matmise puhul – üks saksa, üks ladina ja üks eesti keeles.

Mitu Gutslaffi järeltulijat on eesti kultuuriloo seisukohalt olulise tähtsusega: poeg Eberhard Gutsleff (1652-1724) oli esimese põhjaeestikeelse Uue Testamendi (1715) peamiseks tõlkijaks; Eberhardi üks poeg Heinrich Gutsleff (1680-1747) toimetas isa tõlget Uue Testamendi teise trüki jaoks (1729) ning oli esimese eestikeelse piibli (1739) tõlkijate grupis Anton Thor Helle peamiseks abiliseks. Eberhardi teine poeg Eberhard juunior (snd 1691 või 1700 – srn 1749) oli Thor Helle alustatud eesti keele grammatika “Kurtzgefaßte Anweisung Zur Ehstnischen Sprache” (1732) toimetajaks ja kaasautoriks.

S. V.

Raamatud eesti keeles

Observationes grammaticae circa linguam esthonicam = Grammatilisi vaatlusi eesti keelest. Tõlkinud ja väljaande koostanud Marju Lepajõe; toimetanud Jaak Peebo. Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised, nr 10, 1998, 340 lk.

Johannes Gutslaffi kohta
Szilárd Tibor Tóth. Tartu kirjakeele raamid Johannes Gutslaffi grammatikast (1648) „Kodolaste raamatuni” (1913). Juhendajad Reili Argus, Helle Metslang. Tallinn: Tallinna Ülikool, 2019, 255 lk. [Kättesaadav: https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:406576]
Marju Lepajõe, Pastorid ja kirjakultuur: kristliku humanismi variatsioonidest Eesti- ja Liivimaal XVII sajandi esimesel poolel. Doktoritöö. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018, 329 lk.
Johannes Gutslaffi piiblitõlge 1647–1657. Koostanud Maeve Leivo, Ahti Lohk, Kristiina Ross, Kai Tafenau, kaaspanustanud Lea Kõiv. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2013, 499 lk.
Lea Kõiv, Johannes Gutslaff ja tema “Lühike teade ja õpetus”. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool, 2005, 139 l. [Kättesaadav: http://hdl.handle.net/10062/902.]