Otto Reinhold von Holtz

Otto Reinhold von Holtz (2. V / 21. IV 1757 – 10. V / 28. IV 1828) oli saksa-rootsi päritolu pastor, prosaist ja talurahvaseaduste tõlkija.

Sündis Keilas. Tema vanaisa oli Rootsi sõjaväe major, kes Põhjasõja ajal venelaste kätte vangi langes ja seejärel Eestisse elama jäi. Von Holtz õppis 1774-1778 teoloogiat Greifswaldi ja Tübingeni ülikoolides. 1780-1785 oli isa kõrval Keila abipastor, pärast isa surma 1785-1828 Keila pastor. Aastast 1788 Eestimaa konsistooriumi liige, alates 1800 Harjumaa praost. Suri Keilas, on maetud Keila kiriku kõrvale.

Von Holtz on eesti kultuuriloos tuntud eeskätt oma jutukoguga „Luggemissed Eestima Tallorahwa Moistusse ja Süddame Juhhatamisseks“ (1817). Nagu tollele ajale kombeks, oli see žanrilt mitmekesine, sisaldades peale juttude ka luulet, valme ja mõistatusi. Erinevalt enamikust teistest tolleaegsetest Eesti rahvavalgustuslikest literaatidest, kes kaldusid ratsionalismi ja rõhutasid oma kirjatöödes praktilisi voorusi, esindas Holtz uuspietismi ja kutsus talupoegi üles eeskätt vagadusele, jumalakartlikkusele ning kuulekusele tsaarivõimu ja mõisnike suhtes. Oma pietistlikke vaateid tutvustas von Holtz usufilosoofiliste mõtiskluste kogus “Leuchtpunkte auf dem Wege durchs Leben zum Leben. Ein Spiegel für den inwendigen Menschen” (1828). Samas on esile tõstetud Holtzi jutukogu head eesti keelt ja stiili võrreldes varasemate juturaamatutega. Tema kõige tuntumaks jutuks on jäänud kõnealuses kogumikus ilmunud “Jut on se Koroke, Öppetus on se Iwwa“, mille pealkirjast pärit “kooruke ja iva” käibib kõnekujundina eesti keeles tänaseni. Näiteks ilmus 1997-2004 sellenimeline haridusteemaline ajakiri.

Von Holtz kirjutas ja avaldas veel ka eestikeelseid luuletusi, samuti tõlkis saksa poeete, teiste hulgas F. Schillerit. Ta tõlkis eesti keelde ka kaks meditsiinilist raamatut Justus Samuel Waltherilt: „Lühhikenne Öppetus nende abbiks, kes näitawad surnud ollewa, ja ommeti weel ellawad“ (1811) ja „Lühhikenne Öppetus Eestima Tallorahwa Ämmadele“ (1812).

Von Holtz tõlkis eesti keelde mitmeid talurahvaseadusi, mis 19. sajandi algul mõningal määral eesti pärisorjade sotsiaalset ja majanduslikku seisundit parandasid; muu hulgas ka 1802 regulatiivi „Iggaüks“ ning 1819. aasta talurahvaseaduse, millega kaotati Eestimaal pärisorjus. Nõnda on von Holtz ka üks eesti juriidilise terminoloogia rajajaid. Pärisorjusest vabastamise tähtsust rõhutas von Holtz ka oma proosas, kujutades seda mõisnike ja tsaari heateona.

1819 määrati von Holtz Eestimaa rahvakoolide asutamise komisjoni. Ta püüdis ka asutada seminari külakoolmeistrite koolitamiseks, ent seminar ei saanud asutamisluba. Seminari üheks õpilaseks pidi saama ka Friedrich Reinhold Kreutzwald, kellele von Holtz õpetas 1819-1820 Tallinna Kreiskoolis eesti keelt.

S. V.

Raamatud eesti keeles

Luggemissed Eestima Tallorahwa Moistusse ja Süddame Juhhatamisseks. Tallinn: J. H. Gressel, 1817, 216 lk. [Kättesaadav: http://www.digar.ee/id/nlib-digar:100192.]