Aita Kurfeldt

Aita Kurfeldt (kuni 1936. aastani Auguste Therese Kurfeldt, perekonnanimi alates 1936. aastast Hanko ja Kurfeldt-Hanko; tõlkijanimi ka Justa Kurfeldt; eesnimi alates 1939. aastast Aita, 2. I 1901 – 2. XI 1979) oli tõlkija.

Kurfeldt sündis Tallinnas väikekaupmehe peres. Ta õppis aastatel 1907–1917 L. N. Beljajeva eragümnaasiumis, aastatel 1920–1924 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas (stuudium katkes majanduslikel põhjustel) ja aastatel 1924–1927 balletti Gerd Neggo stuudios. Aastatel 1930–1931 töötas ta tantsijana Estonia teatris. 1930. aastatel avaldas ta Eesti ajalehtedes tantsuteemalisi kirjutisi. Ta oli sunnitud arstide nõudmisel balletist loobuma ja asus tööle kutselise tõlkijana. Kurfeldt jätkas ülikooliharidust alates 1936. aastast eesti filoloogia ja rahvaluule alal. 1942. aastal kaitses ta filosoofiamagistri kraadi etnoloogiaalase väitekirjaga.

Kurfeldt on kirjutanud lühimonograafia „Miguel de Cervantes Saavedra“ (avaldatud 1934. aastal) ning avaldanud artikleid tantsukunstist. Ta on tõlkinud prantsuse, hispaania, portugali, vene ja rootsi keelest tervikuna või osaliselt 40 raamatut.

Tema tõlkes jõudsid eesti keelde näiteks Miguel de Cervantes Saavedra „Don Quijote”, Fjodor Dostojevski „Vennad Karamazovid”, Gabriel García Márqueze „Sada aastat üksildust”, Alejandro Carpentieri „Kaotatud rajad”, Romain Rollandi „Jean-Christophe”, Mihhail Šolohhovi „Vaikne Don”, Anatole France’i „Kuningatar Hanejala praeköök”, Rafaello Giovagnoli „Spartacus”, Aleksei Tolstoi „Kannatuste rada” ja mitmed teised maailmakirjanduse tippteosed.

Kurfeldt saavutas tõlkijana tähelepanuväärse taseme.

Ta oli alates 1967. aastast Eesti Kirjanike Liidu liige.

L. P.

Raamatud eesti keeles

Monograafia
Miguel de Cervantes Saavedra. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1934. 159 lk.